Õnn on oskus kohaneda elu võimalustega

Esimest korda töö juures teadvusetult maha kukkudes ei aimanud Leida veel, et tegu on salakavala haiguse hiiliva ilminguga. Tubli naine polnud harjunud hädaldama, kasvatas lapsi, töötas kõvasti, jõudis vanemate majapidamist toetada.

Lugu aga kordus, kiiresti lisandus haigustunnuseid, uuringute tulemusena selgus diagnoos polüskleroos (sclerosis multiplex). Viiekümne viiesena leidis ta end haigena kodus, kuhu tegelikult poeg ei tahtnud teda väga üksinda jätta, kartes uusi kukkumisi. Neid tuligi ette.
«Mäletan, kuidas ei saanud end siis püsti, kepiga koukisin mobiili lähemale, et naabritele helistada ja appi paluda.» Maal oled eraldi, samas läbisaamine naabritega on parem kui linnas, tuntakse üksteist.
Mõne aja pärast leidsid Leida ise ja ta pojad, et parem oleks kõigile, kui ema oleks pideva hoole all. «Sest kuigi mu pojad pole pirtsutajad abistamisel-pesemisel, oleksin pidanud ikka iga päev 12–14 tundi üksi olema, töökohad nüüd ju kaugel.»

Tohutu elumuutus
Asjad said aetud korda, Leida asus elama Räpina koguduse kristlikku hooldekodusse, mis ongi nüüd tema kodu juba kuus aastat. «Nutsin algul nii, et silmi kuivaks ei saanudki,» meenutab ta. «Ometi mitte sellepärast, et siin halb elu oleks, vaid et väga järsku, noorelt nii viletsaks olin jäänud ja et minu haigus on selline, et keegi ei aima ette, millal ja kuidas muutused toimuvad. Nii elangi teadmatuses, ja eks see tohutu elumuutus võttis harjumiseks oma aja.» Juba pensionile jäämine on paljude jaoks suur ja raske muutus, aga Leidal oli see määratult suurem.
Leida on võimaluste piires kohanenud. Ta rõõmustab, et lapsed ja lapselapsed käivad tihti vaatamas, lapselapsed ongi ta mõtetes kõige tähtsamal kohal.
Igal suvel võtab poeg teda mõneks ajaks koju «ringreisile», nagu Leida ise ütleb. Käiakse kalmistul vanemate haual ja külastatakse sugulasi. «Suur abi on telefonist,» kiidab Leida. «Tuleb mõte, helistan kohe, mul Tele 2-s nii palju kõneaega, et igas kuus jääb ülegi.»

Kohanenud vajadustega
Nagu kaasaja inimese puhul tavaline, haaravad pereliikmetega võrdse koha mõtetes sarjafilmide tegelased. Leida vaatab hea meelega Eesti politsei- ja põnevussarju. Räpina hooldajad on väga mõistvad inimesed, nad kohanevad kodu elanike vajadustega, kes päeval teevad väikese lõunauinaku ja õhtul vaatavad siis kauem telerit.
Leida on väga rahul oma praeguse koduse olemisega, kus on häid kaaslasi ja keegi kunagi ei pahanda, kui tal tervise tõttu mõnel päeval rohkem abi vaja läheb. Tänapäeval siibreid enam ei kasutata, kõik käib mähkmetega.
Kord nädalas tuleb Leidal nimelt võtta ravimit, mis liigse vee kehast väljutab ja siis on tal hommikul tunne, nagu «merelt tulnul», nii ta ise ütleb. Kui hooldajad ei oleks mõistvad ja hea huumoriga, oleks mõlemal poolel kohutavalt paha ja raske, aga nali, võime teha nalja teebki meist inimesed.

Hooliv vaim
Poeteele asutades küsib hooldekodu juhataja Ene Mölder üle ukse, millist jäätist Leida täna soovib. Leida armastab seda «eriti rammust» Eesti koorejäätist, tavaliselt sööb seda õhtupoolikuti. Hommikupoolikuti enamasti loeb, kuulab Elmari raadiot.
«Kogu aeg lugeda ei jaksa, silmad väsivad.» Järjekorda ootavad värsked ajakirjad ja Sofi Oksaneni raamat «Kui tuvid kadusid».
Suvel veerevad toolid õuele, aeda ja järve äärde, umbes pooled kolmekümnest hoolealusest ei kõnni. «Kristliku hooldekodu vaim on hooliv, siin on mul ikka parem, eriti nüüd, kus omaette tuba. Vabatahtlik saksa neiu Lisa Kilger on iga päev meile kõigile eriline päiksekiir ja silmarõõm,» räägib Leida.
Aga näiteks just praegu oleks hooldekodul kohe vaja leida 1000 eurot, et osta uus pesemisraam liikumispuudega inimestele, vana lagunes lihtsalt ära. Nii on hooldekodu elu, muidu inimlik, ent murekesed maised.
Juune Holvandus