Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Neil karjastel väljal

23.12.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Jeesuse sünnipaik Petlemma sünnikiriku altari­aluses ruumis (koht on märgitud tähekesega).

«Neil karjastel väljal», nii algab üks tuntud jõululaul, millel on üsna omapärane saatus. Selle laulu autoriks on šveitsi helilooja Hans Georg Nägeli (1773–1836), kes oli rahvuselt sakslane. Ent sellal kui tema laulu lauldakse seniajani Eestis, seda praegustes saksa kirikulauluraamatutes enam ei leidu. Sakslased enamasti ei teagi seda laulu, meil aga kõlab see endiselt jõulude aegu, tuues jõulusaladuse kirikusse ja koju.
Seesama imekaunis jõululaul helises mu peas, kui ületasime Jeruusalemmast mikrobussiga sõites Palestiina ala piiri ja lähenesime Petlemmale, heites pilku väljale, kus pärimuse järgi olid ilmunud karjastele inglid.
Viibisime oma väikese kaheksaliikmelise grupiga Iisraelis selle aasta novembris. Külastasime sama paika, kuhu tookord olid suundunud karjased, aga ka teisi Jeesusega seotud kohti.

Mida läksid karjased vaatama? Seda, mida inglid neile olid kuulutanud ja mida prohvetid olid ette kuulutanud – sündinud messiat, Kristust. Jumal ei saanud ennast otse ilmutada. «Ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama,» ütles ta Moosesele (2Ms 33:20). Kuid ilmutust oli vaja, sest ehkki me sünnipäraselt Jumalast midagi aimame, ei piisa sellest, et Jumalat leida – ka patt lahutab meid temast.
Seepärast Jumal valiski ilmutuseks teatud inimesed, teatud aja ja paiga.
Pole õige rääkida ainult otsesuhtest Jumalaga, kui Jumal ise vajas vahendajaid ja Jee­sust kui vahendajat, et suhelda meiega. Pole õige jätta tähele panemata teed, mida mööda Jumal on käinud, saades inimeseks. Pole võimalik mõista pühakirja, kui jätta kõrvale rajad, mille kaudu see on tekkinud. Mulle isiklikult jättis pühal maal käimine kustumatu mulje ning mälestus sellest jääb lummama mu hinge.

Ka meie käisime paigas, kus Jeesus sündis – Petlemma sünnikirikus, mille altari all on jõululapsukese sünnipaik. Nagu karjased ja targad kummardasime ka meie sõime kohal ning kuulasime jõululaule, mida laulsid naaberkirikus katoliiklased Venezuelast (jõululapse sünnipaigas on ju iga päev jõulud!). Taboril, kus Jeesus kirgastati, laulsid nunnad meilegi tuntud meloodial «Ma laulan suust ja südamest» (KLPR 387).
Samas pidasid poolakad missat, kohtasime India kristlasi, Kapernaumas Peetruse maja juures oli filipiinlaste grupp. Käisime ka Karmeli mäel ning koopas, kus viibis prohvet Eelija. Kaisarea varemetes on tähistatud paik, kus kuulati üle apostel Paulust. Vägagi võimsalt mõjusid selootide Masada kindlus ja esseenide Kumrani klooster Surnumere ääres.
Külastasime paljusid pühi paiku: Jeruusalemmas põlvitasin Jeesuse hauakirikus ja suudlesin püha hauda, Maarja haual kopti kirikus süütasime küünla, Nutumüürile toetasime palvekäe. Õlimäe nõlval, kus Jeesus nuttis Jeruusalemma pärast, nautisime imekaunist vaadet pühale linnale. Õlimäelt läks Jeesus taevasse ja sellele mäele pidi Sakarja ennustuse järgi saabuma ükskord ka messias – mägi ise aga pidi siis lõhkema «keskelt pooleks, idast läände väga suureks oruks» (Sk 14:4).
Iisraelis domineerib judaism – Jeruusalemm lausa kubiseb mustades rüüdes ja kübarates ortodokssetest juutidest, kellest kogukamad paistavad otsekui Matti Milius. Teine mõte, mis meenus, oli kellegi väide, et kõik impeeriumid on kadunud – Paabeli, Pärsia, Kreeka, Rooma, Türgi, Inglise, Saksa, Vene jt –, aga juutide «impeerium» püsib. Sest neil on oma usk, millel Pauluse sõnul on endiselt oma osa täita Jumala maailmaplaanis (Rm 9–11).

Kolmas mulje, mis kerkis, on see, et kõik on samaks jäänud. Juudid peavad endiselt kinni isade religioonist, mis tegi nad valguseks paganaile. Eurooplased sarnanevad skeptiliste roomlastega, olles selgrootud nagu Pontius Pilatus. Eestlased on aga üsnagi samasugused paganad nagu Lembitu aegu. Kahjuks.
Kui palju meie rahva usulist leigenemist on soodustanud luterliku kiriku loidus, seda ma ei tea. Pikka aega on protestandid rõhutanud rohkem «sisemist usku» – väline olevat vähe oluline. On jäänud mulje, et eriti vähe on just luterlased väärtustanud püha maad ja pühasid paiku – Jumal on ju Jeesuse sõnul ligi kõikjal (Jh 4:23j). Aga kui me ise kristlikke pühapaiku ei hinda, siis ei tule imestada, et ka meie pühakodadesse ei tulda!
On ju luterlikud kirikud kuulsad selle poolest, et nad on aina suletud või kui nad on avatud, siis ikka tühjad. Ka Jeruusalemma vanalinnas polnud ses suhtes erandit: ehkki sealne luterlik kirik on ilus ja ka piisavalt kaua avatud, kohtasin seal ainult ühte inimest. Mõistagi on luterlasi Jeruusalemmas vähe, loomulikult pole seal ka luterlikke pühapaiku – siiski mõjus häirivalt see sarnane pilt meie kodumaaga.

Meil on aeg siirduda koos karjastega pühadele radadele. Eelkõige oma vaimus, võimaluse korral aga ka palverändurina maal, kus elas Jeesus. See, mis algas esimeste jõuludega, ulatub palju kaugemale: «Jeesus on võti, mis keerab lahti Vana Testamendi luku, juudid püüavad seda asjatult lahti muukida» – nii kinnitas meile üks kristlik juut.
Miks? Sest «kunagi ei ole mõne inimese elus Jumal olnud nii elavaks reaalsuseks kui siin», on öelnud Wilhelm Bousset (Jeesuse elu ja õpetus. Tartu, 1932, lk 51).
Ent võimalik on ka vastupidine – usu kaudu tuleb püha maa ka meile koju. Eriti selgelt ja nähtavalt toimub see jõulude aegu, mil külastame jõulukirikut ning laulame jõululaule.
Lauldes laulu «Neil karjastel väljal», oleme ka meie koos karjastega sellel nähtamatul tasandil või «väljal», kus kõigile usuinimestele on leitav Jumal, kes Jeesuse kaudu on kõikjal ja alati lähedal ning kuuleb ja aitab meid.
Õnnistatud jõulurahu kõigile!

Arne Hiob

Jeesuse sünnikirik Petlemmas. Uks on tehtud väiksemaks, et türgi ratsanikud hobustega sisse ei mahuks.  Jeruusalemma vaade templimäe, nutumüüri ja kaljumošeega.   Eestlaste reisiseltskond pühal maal. Tiiu ja Peeter Roosimaa (vasakult), Arne ja Riina Hiob, Külli ja Jaan Bärenson, Kersti Rist ja Urmas Tamm esseenide Kumrani kloostri varemetes Surnumere põhjatipu lähedal.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)