Midagi muud kui pastor kantslist lugemas

Märtsis ja aprillis mängib Eesti Riiklik Nuku- ja Noorsooteater veel mõne korra monoetendust «Markuse evangeelium», mis 2006. aasta jõuludel esmakordselt koostöös Eesti Piibliseltsi ja muusikaühinguga Crescendo Eestis lavale jõudis.

«Markuse evangeelium» jõuab publikuni Andres Roosilehe esituses.

«Markuse evangeelium» jõuab publikuni Andres Roosilehe esituses. Lavastus läheneb evangeeliumile kunstniku vaatenurgast, kes püüab maalil kujutada Jeesust. Kuid jumalikku maalil kujutada ei ole just lihtne ja nii otsib kunstnik abi Markuse evangeeliumist.

* * *

Mõtteid etendusest jagavad Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu, Tallinna Kalju baptisti koguduse pastor ja ajakirja Teekäija toimetaja Erki Tamm ning EEKBK Liidu noortesekretär Siilas Kask.

Milliste ootuste ja mõtetega läksite etendust vaatama?

Jaan Tammsalu: Läksin eelkõige põnevusega ja küsimusega, kas üks näitleja on tõesti suutnud nii palju Piiblit pähe õppida.

Erki Tamm: Ei osanud alguses ette kujutada, milline võiks selline monoetendus välja näha. Tulemus oli üllatav. Kordagi ei tekkinud tahtmist haigutada või kella vaadata. Hämmastav, kui kõnekas on ehe, ilma seletusteta evangeelium, kui seda natuke teistsuguses kontekstis esitada.

Siilas Kask: Arvasin, et näitleja joonistab ühe maali, mida täiendab kogu aeg evangeeliumist loetu põhjal ehk mõtlesin, et etendus on kui viibimine kunstniku ateljees. Kuid tegu oli ikka teatri, mitte rahuliku maalimisega. Sain hoopis teistsuguse, võiks ütelda isegi, parema, elamuse.

Kuidas mõjutas etenduse koht, lavakujundus ja muusika loo sü˛eed ja ettekannet?

J.T: Köismäe torn vanalinnas oli etenduse jaoks oivaliselt õige. Lavakujundus ja muusika olid hästi lugu toetavad.

S.K: Mõjutasid etendust väga palju ja positiivselt – super oli.

Miks peaks kristlane või mitte-kristlane seda etendust vaatama minema?

J.T: Kristlase jaoks võib tekkida kogemus, kus Piibel veel ühe uue nurga pealt kõnelema hakkab. Võib ju ka küsida, miks oli vaja Piiblisse panna nelja evangeeliumit? Kas ühest poleks piisanud? Jeesust ja Tema tegevust ja sõnu tulebki vaadata neljast ilmakaarest, selleks, et pilt isiklikuks, ruu- miliseks ja dünaamiliseks muutuks.

Mitte-kristlasel avaneb võimalus avastada uut ja kummutada ehk eneses olev arvamus, et Piibel on igav raamat, mis tänapäeva inimest enam ei kõneta. Muide, see etendus võib olla mitte-kristlasele ja tuimale kristlasele ohtlik, sest see paneb mõtte väga võimsalt liikuma. Kui kristluse kohta meeldivad stampmõtted, mis loiult peas loivavad, ei soovita ma etendusele minna.

S.K: Etendus avardab inimese mõtlemist, erinevatest väärtustest ja asjadest arusaamist, sest muidu on inimesed omas elemendis kinni ning ei suuda tahes-tahtmata laiemalt ja üldisemalt erinevaid asju või olukordi käsitleda. «Markuse evangeelium» aitab vaadata asjadele teistsuguse nurga alt, kui harjunud oleme.

Mis oli teie jaoks etenduses kõige meeldejäävam?

J.T: Dünaamika, mida näitleja oma kaasaelamisega ja paljude võtetega esile kutsus. Ka aja kiire kulgemine. Mulje oli väga võimas. Etenduses ei meeldinud vaid üks koht. Kui näitleja variseri kujutava kinga kõrva äärde tõstis ja «Halloo!» ütles, helises mu taskus mobiiltelefon. Peale seda, mis ma siis üle elasin, olen ma muutunud väga leebeks nende vastu, kellel kirikus mobiil heliseb.

E.T: Evangeeliumi sõnumi dramaatika tuli esile. Loomulikult ka näitleja oma kehakeele ja tegevusega seletab teatud määral esitatavat, aga see on midagi muud, kui pastor kantslist lõigukese ette loeb ja siis hakkab seda selgitama. Etendust vaadates tekkis mõte, et see on mulle kui pastorile omamoodi väljakutse.

S.K: Näitlejal oli terve Markuse evangeelium sõna-sõnalt peas.