Kristus – taeva ja maa Issand

Kirikuaasta viimane pühapäev kõneleb meile kõige lõpust. Nii nagu lõpeb see kirikuaasta ja tema ring, nõnda lõpeb kord see maailm ja tema saatus. Kirikuaasta lõppedes astume uude, kuid kuhu astume selle maailma lõppedes?
Pühakiri kõneleb, et maailma lõpus tuleb Kristus tagasi. Siis ei tule ta enam mitte lapsena, vaid hoopis Issandana, kelle käes on kogu meelevald ja kes otsustab siis inimeste saatuse üle.
Maailma ajaloos on palju hirmu tuntud Kristuse taastulemise ees. Viimsest kohtust on kesk­ajal maalitud hirmsaid pilte. Kuid kristlane ei peaks seda kartma, sest see on tema jaoks uks igavesse ellu. Ees seisab küll kohus, kuid Kristuse armule lootes võime pääseda igavikku. Kristus on surnud meie pattude eest ja need, kes seda usuvad, pääsevad.
Kirikuaasta viimast pühapäeva on meil tähistatud ka surnute mälestuspühana, mil mõeldakse aasta jooksul surnutele. Surm on inimese jaoks selles maailmas kõige lõpuks. Nii nagu kristlane ei pea Kristuse taastulemist kartma, nõnda ei pea ta ka surma kartma. Surnu äratatakse viimsel kohtupäeval üles ja kui ta on uskunud Jumalasse, siis pääseb ta armu varal taevariiki.
On hea teada ja loota, et selle maailma järel ootab meid ees uus ja parem ja et Kristuse läbi pääseme kord armust sinna.
Kaido Soom