Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Koguduse liige ei saa olla väljaspool koguduse elu

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Viimasel ajal on mitmel pool räägitud meie kiriku liikmeskonnast. Kui palju on meil liikmeid ja kui palju on meid tegelikult.

Kus algab ja lõpeb kirik-kogudus, sellele üheselt vastata ei saagi. Oleneb, kelle vaatepunktist lähtuda, kas südamesse nägeva Jumala, koguduse enda või selle maailma vaatepunktist. Jumala eest meie otsuseid langetada ei saa ega tohi, kuid maine kirik-kogudus on organisatsioon nagu iga teinegi oma täpselt või vähem täpselt fikseeritud liikmeskonnaga.

Kuivõrd saame oma kiriku liikmeks lugeda neid ristitud inimesi, kes kogudusega ühendust ei hoida? Kui liige ei ole ühenduses organismiga, siis pole ta enam selle ihu liige, vaid endine liige. Nimetame seda siis kristlikus keelepruugis kadunud lambaks-pojaks või kuidagi teisiti.

Loomulikult ei tähenda endise liikme staatus ristimise läbi saadud jumalalapse seisusest ilmajäämist. Kuid ometi on Isal rõõm temast alles siis, kui ta on leitud. «Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!» (Lk 15:32)

Suuremad numbrid ei kasvata kirikut

Meie kiriku üks valusam mure on kahanev liikmeskond. Sellest sõltuvad paljud probleemid: majandusraskused, vähenenud sotsiaalne arvestatavus, ja – osalt ka usuline loidus. Kas lahendus kahaneva liikmeskonna probleemile saaks tulla uuest statistilisest lähenemisest, isegi kui see ühe või teise kriteeriumi järgi oleks õigem kui senine?

Koguduse kasv, mis kogudusena edasiminekuks julgust annab, on usu ja pühendumise, mitte statistika küsimus.

Liikmeskonna arvestuse kriteerium on kokkuleppe küsimus. Nagu siin-seal ka tehakse, võib ju iga kirikuhoones klaverikontserdi kuulaja jumalateenistusel osalejate statistikasse lisada, samuti iga teeliste projekti raames sisseastuja pühast liturgiast ja seeläbi Jumala armust osasaanuna arvesse võtta.

Ristiinimene südame poolest

Tõesti, kirikuhoonegi on sõnatu jutlus Jumala armust ja aust, kuid kontserdi- või muuseumikogudus pole siiski see, mille poole pürgida. Oma liikmete üle tõest arvestust pidada – see on koguduse enda huvides, et planeerida tööd, koondada ressursse ja saada tagasisidet töö efektiivsusest.

Kehtiv EELK põhikiri ütleb, «et EELK liikmed on need, kes on ristimise kaudu või muul kirikuseaduses kirjeldatud viisil kiriku liikmeks vastu võetud» (§ 7). Sisuliselt on see võimalikest kõige laiem liikmeskonna määratlus, koguduse liikmeks saab inimene lapsena ristimise kaudu ja jääb selleks elu lõpuni ka leeris käimata ja muus töös osalemata, kui ta just ise ei avalda koguduse juhatusele soovi liikmeskonnast välja astuda (§ 9). Seda isegi siis, kui ta pole teadlik enda kuulumisest kogudusse!

Ent § 51 lisab siiski kitsenduse, et «koguduse täiskogusse kuuluvad kõik konfirmeeritud koguduse liikmed, kes eelmisel või jooksval kalendriaastal on käinud armulaual ning tasunud liikmemaksu või teinud liikmeannetuse». Ometi nimetus «täiskogu» justkui eeldaks, et sinna kuulub kogudus täies koosseisus, seega on armulaual Jumalaga kokku saanud ja liikmemaksuga kogudusele oma kuuluvust kinnitanud inimesed koguduse tegelikud liikmed, need, kellega kogudus saab arvestada ja kellele oma töös loota.

Aluseks koguduse elu

Kogudus on inimesed, kes kogunevad jumalateenistusele (1Kr 14:23 jm). Ka religiooni sotsiaalses ja psühholoogilises plaanis uurivatel teadustel on koguduse õpetuse jaatamise kõrval peamiseks kriteeriumiks, mille alusel inimest kristlaseks lugeda, osalemine koguduse elus.

Augsburgi usutunnistuses seisab, et «Püha kristlik kirik on jäävalt olemas. Tema on kõigi usklike kogu, kellele kuulutatakse puhast evangeeliumi ja kellele jagatakse sakramente kooskõlas evangeeliumiga» (pt 7).

Ilmselt tuleks meil hoiduda ristimist üle müstifitseerimast, selle püha sakramendiga võetakse inimene vastu jumalalapse seisusesse, kuid see sakrament ei ole taevase kiriku liikmeks lõpuni jäämiseks ainus vajalik. Vaja on Jumalaga koos elada oma elu, käia Issanda tõotust mööda. Martin Luther kirjutas «Suures katekismuses» lausa nii, «et seda tuleb ikkagi teada, et ei saa pidada kristlasiks neid inimesi, kes pikemat aega on (armulaua) sakramendist loobunud ja keeldunud» (osa 5).

Schmalkaldia artiklites seisab kirikust: «Tänu Jumalale, seitsmeaastane lapski teab, mis on Kirik, nimelt pühad usklikud ja lambad, kes kuulevad oma Karjase häält.» Ja selle kiriku pühadus ei «seisne albades, tonsuurides, pikkades ametirüüdes /…/ vaid Jumala Sõnas ja tõelises usus» (osa3, art 12).

«Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks; aga kes ei usu, see mõistetakse hukka» (Mk 16:16).

Urmas Paju