Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kaduvad ja kadumatud aarded

29.05.2013 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Inimestega vesteldes olen tihti märganud, et me räägime väga palju materiaalsetest asjadest ja rahast. Ilmselt on nii, et kui inimesel on millestki puudus, siis sellele ta mõtleb ja sellest räägib.
Samas tekib sageli tunne, et raha ja materiaal­sed asjad võivad saada elu sisuks. Sel juhul teeb inimene kõike vaid raha pärast ega oska muid asju elus hinnata. Kumb on siis olulisem, kas töö eest makstav palk või töö sisu ja meeldivus? Kas peresuhted ja laste kasvatamine on ohverdatavad raha nimel? Nendele küsimustele saab enamasti ühesuguse vastuse, samas tundub igapäevane praktika olevat vastupidine.
Sageli võtab töö inimese kogu aja ja tal pole mahti ei lähedaste ega pere jaoks. Ning lõppude lõpuks võib nii iseennastki läbi põletada.
Uskliku inimese jaoks on maailmas palju teistsuguseid ja hinnalisemaid väärtusi kui raha. Hetke ühes Jumalaga ja lähedastega ei saa kompenseerida rahaga.
Maine vara hävib. Tipptehnoloogia ime on lühikese aja pärast laiatarbekaup ja päris kiiresti aegunud ning vananenud toode. Head teod, mida kristlane oma elus teeb, ei aegu. Selles on Kristus meile eeskujuks. Tema oli rikas, kuid sai vaeseks, et meid rikkaks teha. Nüüd võime meie saada kõike head Jumala käest ja jagada seda edasi teistele inimestele.
Kaido Soom

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)