Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Kadunud külade lein elab edasi

09.11.2011 | | Rubriik: Ühiskond

Levašovo kalmistu ühishaudades puhkavad kümnete tuhandete tapetute maised jäänused. Puudele kinnitatud mälestusplaadid meenutavad tapetuid.Eesti riigi toel pääseb siinsele kalmistule lähedasi leinama kord aastas. Richard Otstavel (fotol lilledega) külastab kalmistut seitsmendat korda. 2 x Rita Puidet
Kui luuletaja Ave Alavainu on kirjutanud, et iga sünd on ime, siis iga surm toob leina ja kannatust mahajääjatele, veel enam, kui surm on olnud vägivaldne.
Vägivalla ohvriks langeti sõjaeelsetel ja -järgsetel aastatel aga suisa külade kaupa. Seepärast tähistatakse Venemaal 30. oktoobril stalinistlikes repressioonides hukkunute mälestuspäeva.
Suur sügis näitas sel päeval oma helget poolt ja päike hellitas neid sadu inimesi, kes kõrge plangu taha Peterburi lähedale Levašovo asulasse mändide alla kogunesid. Kui nende käes poleks olnud küünlad, lilled ja pärjad, osa neist suuremast suuremad, võinuks arvata, et tegu on millegi salajasega. Aga selleks oli tee äärde pargitud autosid ja busse liiga palju ning neid tuli ja tuli muudkui juurde.
Ja metsaalune kõlas kellahelinast – iga memoriaalkalmistule saabuja helistas tapetute mälestuseks korra kella. Kõrged männid tunnistasid toimunut ja seisavad auvalves vaikses leinas ka täna, kui kalmistul on vaikseks jäänud, ja hoiavad oma krobelisele pinnale kinnitatud mälestusplaate, olgu need naeltega löödud  või nööriga seotud, samuti teibiga kleebitud kilesse pakitud paberilehti. Nagu kellelgi on parasjagu võimalik olnud neid kinnitada.
Pimedusest valgusesse
Pool sajandit oligi siinne koht suur saladus ja selle ajaga jõudis paigale kasvada korralik mets. Mida siin valvati, ei teadnud valvajadki. Kui üks plank aastatega mädanes, ehitati uus ümber. Mehed, kes veoautodega siia metsikuse varjamiseks liiva vedasid, plangu taha ei pääsenud – väravas tuli rooli tagant välja tulla ja roolikeeramine üle anda.
Peterburi, toonase Leningradi surmakonveieri lõppjaama avalikustas 1989. aastal linnapea Anatoli Sobtšak ja sellest sai memoriaalkalmistu, mis on avatud iga päev kella 9–18. Kunagises vahimajakeses on väike muuseum ja sealses toakeses saab raamatust «Leningradski martirolog 1937–1938» uurida tapetute nimekirja.  
Totalitarismi alas
Samanimeline mälestusmärk on avatud kalmistu kõrval kõigile hukatuile. Ja oli see alas, mis töötas vahet pidamata. Kommunistliku partei poliitbüroo võttis 2. juulil 1937 vastu otsuse hävitada kulakud ja muu antisotsialistlik element. Augustile järgneva nelja kuu jooksul lasti maha 4000 I kategooria ja 10 000 II kategooria «kurjategijat».
Praeguste andmete järgi on aastatel 1937–1954 sealsetesse kraavidesse aetud (mõistus tõrgub kasutamast sõna «maetud») peaaegu 50 000 inimest: sakslasi, norralasi, leedulasi, poolakaid, suhtarvuliselt kõige enam eestlasi ja koguarvult enim venelasi. Et tapetute täpset arvu pole veel teada, avati tapetud eestlastele 1999. aastal mälestuskivi pealdisega «Siin puhkavad eestlased, stalinlike repressioonide süütud ohvrid 1937–1938». Uurimine jätkub ja nimekiri täieneb.
Tühjad külad
Rahvuskaaslaste programmi nõukogu toetusel sõitis kolmeteistkümnendat korda bussitäis rahvast Eestist Levašovo kalmistule omakseid mälestama ja/või nimekirjast kadunud omaste nimesid otsima. Antagu andeks mulle ja veel nendele, kelle esmane huvi oli uudishimu. Ei jätnud leinajate valu ka meid puudutamata.
Grupi vanim leinaja oli kahe kuu pärast 85. sünnipäeva tähistav Richard Otstavel, kes riigi toetusel sõitis kalmistule seitsmendat korda. Nende pere on pärit Kurenäo külast, sealses külas tapetute järeltulijaid oli kalmistul veel kaks, teadis mees.
Leinas vanahärra Richard oma isa Peet Otstavelit, kuid paremini ei käinud ka tema lelle Hendrik Otstaveli käsi, kes tuli Eestisse 1923. aastal. Temast sai Saaremaa esimene ja viimane ennesõjaaegne maavanem – tema pidi oma elu jätma kuskil Solikamski lähedal laagris. Richardi koos ülejäänud perega saatsid 1942. aastal Eestisse parasjagu võimul olnud sakslased.
Oudova lähedalt Lipoviku külast jättis oma elu teiste seas Rudolf Hanson, kes tõenäoliselt tapeti Krestõ vanglas ja kelle pojapoeg Raimu Hanson ja tütretütar Riina Mõtsar koos tütar Merjega samuti mitmendat korda kalmistul käisid. Ajakirjanik Raimu Hanson on nn Levašovo juhtumist kirjutanud Postimehes.
Kunas tuleb aga rasketel saatuseaastatel toime pandud kuritegude saladustele lõpp, ei tea. Taolisi ühishaudu on veelgi. 2007. aastal avati mälestuskivi Karhumäki rajoonis Sandarmohhis, kus oli suurim massimõrvade toimumispaik Karjalas. Sealse hukatud 7000–9000 inimese seas oli teadaolevalt 48 eestlast.
Rohkemat aega ei ole
«Igale asjale on määratud aeg,» ütleb Koguja raamat. Need tähenduslikud sõnad võttis mälestusteenistusel oma kõne aluseks leinajaid lohutanud õpetaja Arho Tuhkru. 
Ka need noorelt või pisut vanemalt surnud mehed – neid oli tapetutest 99% – olid rajanud oma perekonna, kuid see aeg oli neile antud vaid hetkeks.
Sama habras võib olla meie elu, seepärast tuleb meile laenuks antud aega hoolikalt kasutada, armastuseks ja ülesehitamiseks, Jumalat kogu oma väest ja teist inimest nagu iseennast armastades.
«Vaatamata kõigele, kui valus on või kui valus saab olla, hoidke oma Isast kinni. Teie süda ärgu mingu araks ega murenegu. Kasutage seda aega armastuseks ja hoidmiseks, sest Jumal on teie südamesse pannud igaviku,» ütles Tuhkru.
Tapetute mälestusele elas kaasa ka Eesti peakonsul Peterburis Tiina Maiberg, Peterburi Eesti Seltsi juhatuse liige Külli Sulg ning kogu reisi ja sõitu memoriaalkalmistule ohjanud diplomaat Jüri Trei. Mälestusteenistusel osalesid ka Peterburi eestlased, eesti kultuuriseltsi ja Jaani koguduse liikmed. Sõitu vahendas reisifirma Comtour.
Rita Puidet

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)