Jumala vapper sõprus

Ta võttis need kaksteist endaga…     Luuka 18:31
Milline on Jumala vaprus meid usaldades! Kas sa ütled: «Temast polnud eriti mõistlik mind valida, sest minus pole midagi head ja ma olen täitsa väärtusetu»? Just sellepärast ta sind valiski. Niikaua kui sa mõtled, et oled talle väärtuslik, ei saa ta sind valida, sellepärast et sa teenid omaenda eesmärke. Ent kui sa lubad tal viia sind su enesepiisavuse lõpukorrale, siis saab ta sind valida, et läheksid koos temaga «Jeruusalemma» (18:31).
Ning see tähendab selliste eesmärkide täitmist, mida ta sinuga ei aruta.
Tihtipeale me ütleme, et kui inimesel on head loomupärased eeldused, saab temast hea kristlane. Kuid küsimus pole mitte meie varustuses, vaid meie vaesuses; mitte selles, mis me endaga kaasa toome, vaid selles, mida Jumal meie sisse paneb; küsimus pole mitte loomupärastes voorustes, iseloomukindluses, teadmistes või kogemustes – millest kõigest pole selles küsimuses mingit abi. Ainus, mis omab väärtust, on see, kas meid hõlmatakse tema vastupandamatusse eesmärki ja tehakse Jumala sõpradeks (vaata 1. Korintose 1:26–31). Jumal sõbrustab inimestega, kes tunnevad oma vaesust. Ta ei või saavutada midagi inimese juures, kes arvab, et ta on Jumalale kasulik. Kristlastena ei ole me siin maailmas üldse meie enda eesmärgil – me oleme siin Jumala eesmärgil, ning need kaks ei ole üks ja seesama.
Oswald Chambers,
«Kirkuse kütkes». Logos, 1999.