Hoobid minule

2. märts, kell on 14.40. Tulin vaatamast filmi «The Passion of the Christ» (Kristuse passioon). Ma ei käi kinos, olgugi et Hollywood on külje all. Seekord tegin erandi, sest sain e-kirja Eestist, Sirje Semm palus mul minna seda filmi vaatama ja anda oma hinnang nähtule.
Põhjus, miks ma kinos ei käi, seisneb selles, et minu arvates on see suur äri. Keegi rikas saab veelgi rikkamaks, keegi jääb vaesemaks, minnes vaatama filmi ühe korra, siis teise veel jne. Raamatuid lugeda on kasulikum. Koju tulnud, võtsin esimeses järjekorras kätte Piibli ja lugesin Uut Testamenti Luuka evangeeliumi 22. peatükist 39. salmist alates kuni 24. peatükini. Täpselt selline on stsenaariumi ajaline raam selles filmis. Leidsin, et filmis nähtul ja Piiblis kirjas oleval on suur erinevus. Sellest kõigest nüüd alljärgnevalt.
Pimeduse meelevald
Film algab. Esimeses stseenis tuleb kaamera kõrgelt taevast läbi helesinise udu planeedile Maa ja peatub Ketsemani aias. Pikas tumedas rüüs mees seisab seljaga vaataja poole ja väriseb, ei ta tõmbleb. Kaamera viib meid selle mehe ette, me tunneme temas ära Jeesuse. Jüngrid magavad, Jeesus palvetab üksinda.
Võikalt ehmatab vaatajat pimedusest ilmuv naiselik nägu, kes räägib mehe häälega. See on hingevaenlane, kes püüab Jeesust veel kiusata. Seda seika Piiblis ei esine… Sellega veel ei piirduta. Saatan sünnitab endast välja roomava rästiku, kes kulgeb sisisedes Jeesuse poole teda nõelama.
Vahepeal näidatakse Juudas Iskarioti äraandmistehingut ülempreestritega. Talle visatakse kotike rahaga näkku. Juudas ei suuda nii kiirelt reageerida, kotike kukub kivipõrandale ja selle sisu veereb kõlinal laiali. Juudas hakkab maast oma kolmekümmend hõbeseeklit korjama… Kaamera näitab Jeesust ja talle lähenevat madu. Jeesus astub maole jalaga peale, käib suur mats, rahvas saalis ehmatab.
Tullakse Jeesust vangistama.
Filmi põhiliseks keskseks osaks on minu arvates mitte Jeesuse sõnum inimkonnale, mida kuulutab Piibel, Jumala Sõna. Kuigi, Piiblit tsiteeritakse siis, kui aega üle jääb.
Läbi peksu ja piitsutamise
Hollywood ei loe oma keskseks tegevuseks religioosset kuulutustööd. Neil on väga lihtne eesmärk – teenida palju raha. Ja kõik. Filmi keskpunktiks on Jeesuse üleloomulik piinamine, julm ja jõhker peks, mis võtab enamuse filmi ajast.
Kahekõned, monoloogid, mida peetakse aramea ja ladina keeles, filmist meelde ei jää. On ju ka ilusaid episoode, lühikesi tagasivaateid Jeesuse lapsepõlve ja noorusaega. Näidatakse Jeesust puusepana, kes valmistab kena ja väga tänapäevase moega söögilauda, kuid need on vaid episoodid. Filmi algust, keskpaika ja lõppu saadavad lõputud hoobid, matsud, ohked, karjed, nutt, kisa, karjuv ülekohus.
Kui lugesin juba ilmunud filmikriitikat kohalikus pressis, siis seal väideti mingisugust rahvustevahelise vaenu õhutamist juutide ja muu maailma vahel. Minu arust on see väide täiesti tühi selletõttu, et juudi ülempreestrid ega nende käsilased ei asetu selles piinamisloos üldse esile. Esikohale on filmi autor toonud hoopis loomastunud Rooma palgasõdurid, kes korraldavad kogu filmi hõlmava ja väga ehtsana tunduva verise vaatemängu.
Selles vaatemängus paisatakse esile ehedaid vanaaja piinamisvõtteid. Et Jeesust peksti ja piinati, sellest räägib Piibel. Produtsendi ja lavastaja Mel Gibson filmis ei peksta Jeesust mitte ainult vitste ja keppidega. Siin on üks eriline kepp, mille otsas on ketid. Esmapilgul paistab see nagu mingisugune hari. Ei, kettide otsa on kinnitatud rauast konksukesed, millega lüües saab ohvri nahka maha nülgida. See piits ja see nülgimine ongi film, Hollywoodi uus kassahitt.
Kõigekõrgema pisar
Koju sõites katsun kiirteel mitte teha avariid. Olen tumm. Sama tummana lahkusid ka kinokülastajad. Maailmas valatakse paljude süütute inimeste verd, piinatakse inimesi.
Filmi lõpus, pärast Jeesuse hingeheitmist, tõuseb kaamera uuesti kosmosesse. Kõrgelt universumist langeb Maale, Kolgatale üksik veepiisk, milleks on Kõigekõrgema pisar.
Sellest pisarast saab filmis see jõud, mis kutsub esile maavärina, templi eesriide lõhkikärisemise. Saabub kauaoodatud vaikus ja ka pimedus. Ekraan pimeneb päris pikaks ajaks. Vaatajal on tunne, et film lõppes.
Käib suur müra. Hauakivi veeretatakse eest. Kaamera näitab hauakoobast seest, lina alt kaob sealt lamav keha, reljeefsus muutub. Järgmises kaadris on Jeesuse jalg, keha, millel pole enam vermeid, ainult haav käeseljal on alles. Jeesus avab silmad ja teeb taas oma esimese sammu. Film lõpeb. Kindlasti, mõne aja pärast, hindan nähtut uuesti ning ehk teisest vaatepunktist, kuid praegu sai selline kiri…
Ühe eesmärgi täitis film suurepäraselt. Sain peksa ja mitte vähe. Vanasti peksti orje, ka meid, kõiki, kes on üle elanud Vene sõjaväe põrgu. Kas ei ole tänapäeva nägu täpselt samasugune nagu see Mel Gibsoni film? Kõikjal pannakse üksteisele jalga taha, vägivald on juba lasteaias, koolist rääkimata. Mõnikord ja tihti võimutseb vägivald kellegi kodus, tööl, kus iganes.
Film ja lugu on vägivallast, peale seda filmielamust tahaks vägivalda peatada. Nagu Jeesusele kaasa tundvad üksikud inimesed, juudid, sõdurid, rääkimata Jeesuse emast Maarjast.
Maarjat näidatakse filmis korduvalt. Panin tähele, kuidas too naine näost vananes. Nende üksikute päevade ja loetud tundide jooksul sai Maarjast filmi lõpus täiesti raugastunud naine. Talus ju Maarja sama piinavalt neid hoope nagu Jeesuski.
Jüri Pallo,
Los Angelese koguduse õpetaja

The Passion of Christ (Kristuse kannatus), USA, 2004
Rezhissöör: Mel Gibson
Stsenaarium: Mel Gibson ja Benedict Fitzgerald
Operaator: Caleb Deschanel
Montaazh: John Wright
Muusika: John Debney
Näitlejad: Jim Caviezel (Jeesus), Monica Belucci, Maia Morgenstern, Sergio Rubini