Hea karjane

Inimene on ühest küljest looduse kroon, kelle ülesanne on valitseda maailma. Teisalt on inimlaps jälle muu looduga võrreldes abitu ja abi vajav. Ükski inimene ei kasva suureks ilma abi ja hoolitsuseta.
Lapsepõlve kodune kasvatus annab meile eluteele kaasa selle, mis on oluline. Täiskasvanuna on inimese roll juba jagada endast kõike head lähedastele ja ühiskonnale. Inimesest teeb inimese just see, et ta saab teistelt vastu võtta head ja seda omakorda abivajajatele edasi jagada.
Inimene on eriline ka usulises mõttes. Vaid inimestel on religioon ehk usk Jumalasse, kes on kõikvõimas ja kellele meie allume. Nii ei olegi väär pilt Jumalast kui karjasest ja inimesest kui lambukesest, kes vajab tuge ja abi. Jumalale ei saa me midagi olulist anda, saame vaid vastu võtta. Oskus Jumala käest kõike head vastu võtta on väga tähtis, sest see annab elule olulise turvatunde.
Jumal saatis oma Poja siia maailma, et meid lunastada ja kanda meie patud. Ristimises võtab ta meid oma laste hulka. Armulaual kinnitab Looja meie teed. Issand kuuleb meie palveid. Surma järel saame igavese elu. Nii annab Jumal meile kõike. Hea karjane on eluteel meile üks turvatunde alus, mis kannab siis, kui meid varitseb hädaoht, kui oleme eksiteel. Kas oskame tema hoolitsust vastu võtta? Kas oskame selle eest tänulikud olla?
Kaido Soom