Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Eluõigus Jumalale tõstab rahva elujõudu

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Kätte oli jõudnud 1933. aasta. «Kas on meie iseseisvuse 14 aasta jooksul Eesti rahva elujõud tõusnud?» küsib sel puhul piiskop Jakob Kukk.

Ta leiab, et meil on raskelt kätte võidetud vabadus, suuri samme on astutud rahvale hariduse andmisel. Paranenud on toitlus ja korteriolud. Kuid samas on rahvas vaesemaks jäänud usuelu poolest, jumalakartuse ja kirikliku elu poolest.
Ning kummaline küll – selleks on kaasa aidanud isegi meie seadusandlus. «Meil seisab meeles, kuidas pärast kirikute kohta käivate seaduste vastu võtmist üle riigikogu saali kostis ühe liikme hüüe: Lõpp kirikule!» Ja piiskop teeb kokkuvõtte: jumalakartuse kahanemisega on varisema hakanud ka rahva elujõud. Kui tahame, et eelolev aasta saaks meie rahvale kasvamise ja elu ajaks, siis peame ka seadustes Jumalale eluõiguse andma.

Usuteadlaste konverentsilt
24.–26. jaanuarini Tartus toimunud usuteadlaste konverentsi avas piiskop Kukk lauluga «Edasi, edasi». Prof Rahamäe ettekanne «Dialektiline teoloogia» kestis üle kahe tunni, praost Grünberg pidas «soojasüdamelise kõne» teemal «Kirik ja lapsed», prof Topman oma Kirikumuusika Sekretariaadi aruandes pani südamele, et ka kirikuõpetajatele on vaja anda kirikumuusika alane ettevalmistus. Misjoni juhataja H. Põld tutvustas 43 Taaveti laulu näitel oma põhimõtteid piiblitõlke parandamisel, vastandudes õpetaja Bergmanni juhitud sellekohase komisjoni tööle.
Endiselt oli kõne all lauluraamat. «Kiriku lauluraamat peab seega olema esmajoones südamlikkude ja elavate, sügavate ja tõsiselt läbituntud palvete kogu,» ütles oma ettekandes õpetaja Eilart, sest kirikulaul on «rahvahulkade mitmekesine, ühine palve Jumala poole». Sellepärast tulevat suurt tähelepanu pühendada laulusõnadele. Samas on lauluraamatus liiga palju puhtdogmaatilisi laule, kuna hingelisi elamusi, kiitust ja tänu sisaldavaid laule napib. Lauludest peab hõõguma sügavat usutunnet.
Otsustati jääda lauluraamatukomisjoni 3. novembril 1930 tehtud soovituste juurde: koguda uusi laule, parandada vanu, jättes samas välja osa salme, ning koostada uus lauluraamat, kust senisest 635 laulust 80–100 välja jätta, 100 uut aga juurde lisada.
Paari viimase aasta jooksul oli mitmest paigast üle Eesti pakutud välja 210 uut laulu. Vajadus uute laulude järele oli suur, sest 10 aasta eest koostatud «Vaimulikud laulud» olid ammu läbi müüdud. Ka ajalehes Eesti Kirik oli ilmunud laule, kuid need jäävadki sinna ja ununevad varsti. Seekordsel usuteadlaste konverentsil paistis silma noorema põlve osakaal.

Tulemas on üldlaulupidu
1933. aasta oli üldlaulupeo aasta. Muret ja õiendamist oli selle sündmuse puhul muidugi küllaga. Uhke algatus oli raadiokursuse korraldamine osavõtvatele kooridele ja orkestritele. Esimeses raadiotunnis 15. jaanuaril esines Tallinna Vabatahtliku Tuletõrje orkester Julius Vaksi juhatusel, tutvustades Johan Tamvergi kirikumuusikas tuntuks saanud pala «Õhturahu».
Kirikumuusika Sekretariaat arutas koraali- ja vaimulike laulupühade olukorda. Soovitati igal kogudusel vähemalt kord aastas korraldada koraali- või vaimulik laulupüha kas kirikus või vabas õhus. Igas vallas võiks olla oma laulukoor, keda kohapealse koorijuhi puudumisel juhendaks köster, kes neile kiriku juures või kohapeal kergemaid laule õpetaks.
Tallinna Jaanis 29. jaanuarist 5. veebruarini aset leidnud äratusnädal sai rohke osavõtu osaliseks. Nii mõnelgi jumalateenistusel ei suutnud kirik huvilisi ära mahutada. Lisaks oma õpetajatele kõnelesid külalised H. Haamer Saaremaalt, praost Grünberg Pärnust, Lauri Otepäält, Gnadenteich Tapalt ja evangelisatsiooniõpetaja Hansson.

Ohvrimeelsus ei ole lõppenud
Rohket osavõtmist leidis Tallinna Jaani Vaestehoolekande Seltsi 13. aastapäeva jumalateenistus. Jutlustas Tapa Jakobi kiriku õpetaja Gnadenteich. Kõnesid peeti ka vanadekodus toimunud perekonnaõhtul. Vaestele mõeldud annetusi laekus sel päeval 440 kr. «Veel ei ole armastus ja ohvrimeelsus lõppenud,» leidis üks kohalkäinu.
Ka Tallinna Kaarli Vaestehoolekande Selts tähistas oma aastapäeva 29. jaanuaril piduliku jumalateenistusega, kus jutlustas praost Aleksander Kapp.
Pidupäev oli 29. jaanuar Põltsamaa kogudusel. Kiriku kellalööja Johan Reinhardt tähistas enda ja oma esivanemate 100aastast ametipäeva. Aastal 1833 oli tema vanaisa kellalööja ametisse asunud. Muidugi äratas Johan Reinhardti varahommikul laulukoor ja kirikus oli pidulik jumalateenistus koorilauluga. Kellamehele kingiti iluköites Piibel ja marmoralusel Põltsamaa kirikukella väike hõbedast koopia.
29. jaanuaril astusid Tallinna Püha Vaimu kirikus üles laulja Made Päts ja organist Paul Pressnikoff (Indra). Ettekandel oli mitu uut teost. Näiteks Artur Kapi kaks huvitavat koraali-eelmängu, mis, nagu kirjutab Vaba Maa, «vaatamata teatud läbipaistmatule ülekoormatusele avaldasid osavat kontrapunkti ja kus ka teema meeleolu oli peenelt kohastatud».
Meeldiv oli Armas Maasalo pisut küll pealiskaudne, kuid ilusaviisiline allegretto orelisonaadist, mille P. Pressnikoff kaunilt esile tõi. Sisukalt mõjus Ritteri sonatiin. Samas Evald Braueri «lõpututesse Toccatadesse ja Fuugadesse põimitud teos, otsitud hüplevuste, siis jälle ühetoonilise enda ette mediteeriva vormiga, näitas originaalsete ideede puudust ning mõjus väsitavalt käristatud meeleoluvaesusega».

Tähtpäevalised
30. jaanuaril sai 70 Tartu Peetri koguduse köster-organist Karl Lampson. 1. pihtkond korraldas sel puhul leerisaalis juubilari auks piduliku aktuse, millest rohkel arvul osa võeti. Juubilari isa Peeter Lampson oli olnud Kursi köster. Ise oli ta köstriks ja kooliõpetajaks õppinud tuntud Cimze seminaris. Töötanud oli ta Kursi ja Puhja kihelkonnakoolis ning alates 1885. aastast Rõngu kihelkonnakooli juhatajana, hiljem ka samas köstrina. Tartu Peetri kiriku köstriks valiti Karl Lampson 1891. aastal.
Selle kõrval jätkus tal aega pedagoogiliseks tegevuseks. Ka heliloojana oli ta tuntud. Omal ajal ilmus temalt Karl August Hermanni «Laulu ja mängu lehes» terve hulk lauluviise. Pikemat aega töötas ta kaasa kiriku lauluraamatu parandamisel.
30. jaanuaril oli põhjust meenutada Peeter Süda tema 50. sünniaastapäeval. Talle oli antud elada vaid 37aastaseks. Sellele vaatamata jättis ta püsiva jälje meie muusikalukku. Orelil esines Süda küll harva, kuid see-eest olid tema kontserdid äärmiselt viimistletud. Tema enda loomingu hulgas oli kaheksa orelipala. Pooleli jäi «Reekviem» koorile, solistidele ja orkestrile.
Süda loomingu meisterlikkus peitub peaasjalikult polüfoonias. Võib liialdamata öelda, et sellest ei saa ainsatki nooti ära võtta ega juurde kirjutada.
Intensiivseks oli muutunud Pärnu muusikaelu. Selle taga oli Endla juurde organiseeritud muusika osakond. Sagedased olid kirikumuusika kontserdid, mida korraldasid Pärnusse elama asunud Peeter Laja ja Mihkel Lüdig.
Kaitseminister kindralmajor Aleksander Tõnisson saatis laiali läkituskirja, milles ta sõjaväeosade ülemaid käskis lubada sõdureid igal ajal kirikusse, kui need soovivad. Sõjaväeorkestritele anti korraldus, kui neil on vaba aega ja kirik vajab, osaleda jumalateenistustel.
1. jaanuarist lõpetas konsistoorium lahkhelide tõttu vahekorra Iisaku kogudusega, lugedes selle Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikust lahkunuks.
Mati Märtin