Arthur Võõbus vaimsuse otsingutel Lähis-Ida maadel

Arthur Võõbuse raamat «Kummargil käsikirjade kohal», mille koostas dr Amar Annus, annab valiku ühe tuntuima eestlasest humanitaar­teadlase loomingust.
Kirjastuselt Ilmamaa ilmunud raamatu esitlemisel tunnistas koostaja, et huvitaval kombel on sama pealkirja andnud kord oma autobiograafilisele raamatule ka maailmakuulus vene ara­bist Ignati Kratškovski.
Raamatu pealkirja valis Annus autori samanimelise artikli järgi 1962. a väliseesti ajakirjast Eesti Kirik, sest see iseloomustab kõnekalt Võõbuse meelistegevust. Artiklis kiidab Võõbus võimalust «sisse hingata Tartu Ülikooli vaimu», et edasi «asuda tööle uurimismandril, mille tähendusest on palju kõneldud, kuid mis harva on leidnud neid, kellel on tahtmist olnud sellel sööti jäänud põllul töötada – süüria Orient».
Raamatu peatükkides on arvestatud nelja teemajaotusega Võõbuse kirjutiste liigitamisel. Võõbusele oli äärmiselt oluline maailmatunnetus koos selle kõikehõlmava ligimesearmastusega, mida ta pidas unikaal­seks nähtuseks ja vaimsuse puhanguks maailma ajaloos, seepärast on selleteemalised artiklid eraldi koondatud.
Teises osas on kirjutised süüria munklusest. Amar Annus lisab, et asketistlik loomus ei olnud ka Võõbusele võõras. Tema kokkuhoidlikkusest on liikvel jutte. Ühe kohaselt tavatses prof Võõbus 1970ndate lõpul Chicago ülikoolis loenguid pidada sama musta mantliga, millega ta oli 1948 USAsse saabunud. «Samuti võib teatavat askeesivormi näha tema raskelt teostatavas kombes reisida kõikjal maailmas Eesti passiga, mis tõi talle ka palju sekeldusi,» selgitas Annus.
Kolmas osa hõlmab Võõbuse kirjutisi süüria vaimukultuurist ning uurimisretkedest Lähis-Itta. «Olen risti ja rästi läbi käinud Mesopotaamia ja Süüria lauskmaa, külastanud kloostreid ja kirikuid Siinaist Egiptuses Armeenia piirideni, Šarfest Liibanonis Iraani läänepoolsete aladeni.
Olen läbi vaadanud raamatukogud patriarhide, metropoliitide, piiskoppide residentsides ja preestrite kodudes. Olen läbi sorinud kirikute ja kloostrite käärkambreid, keldreid ja pööninguid, ka riiuleid ja kappe eraisikute kodudes,» kirjutab Võõbus oma tegevusest senitundmatute käsikirjade leidmisel. Kuna ta ei soovinud neid ostu teel omandada ja kaasa võtta, vaid rahuldus filmimisega, siis ei tehtud talle takistusi.
Raamatu viimane osa koondab Arthur Võõbuse kirjutisi eestlaste vaimsuse kujunemisest, milles tema soosing kuulub vennastekoguduse rollile.
Amar Annuse sõnul on vaimsus see, mida Arthur Võõbus läbi elu ja raske töö oma kirjutiste kaudu väsimatult otsis. Just nendest otsingutest, kohati vägagi fantastilistest, annab aimu äsja ilmunud raamat, mis pakub meelierutavat lugemist ka neile, kes end Võõbuse viljeldud teadusharudes kodus ei tunne.
Järelsõnas tänab koostaja Marju Lepajõed, Jaan Puhvelit ja Kalle Kasemaad.

Liina Raudvassar