Eesti Kiriku teine lugejareis viis 50 inimest nädalasele (23.–29. juuli) reisile Soome. Reisi sisuks kujunes Soome kirikute, rahva ja ajaloo tundmaõppimine, rõhuasetusega selle äratusliikumistel. Sõiduaeg oli täidetud palvuste ja loengutega.

Mets Inari järve ääres. Reisiseltskond on peatunud teel kõnnumaal asuvasse Pielpajärvi kirikusse.

Vahemaad olid pikad ja päevad täis sõitu ning vaatamisväärsusi. Esmaspäeval tutvusime Helsingi Senati väljakuga. See arhitektuuriline ristkülik kesklinnas räägib sellest, kuidas Helsingist sai pealinn. Nägime linnaplaneerijate teadlikku tööd, kes on Helsingi keskmes loonud muljetavaldava koha toomkirikule, valitsusehoonele, pangale, ülikoolile, arvestades olemasolevat pinnajaotust.

Tegime jalutuskäigu Hämeenlinna lossis ja selle ümbruses Soome sisemaal.

Vaimuliku ärkamise keskus

Õhtuks jõudsime Lõuna-Pohjanmaale, Lapuale. Lapua on tuntud kui vaimuliku ärkamise piirkond, mis on oma Renqvisti ja Ruotsalaise vaimuliku suuna kaudu mõjutanud ja mõjutab tänapäevani Soome elu. Nendest alguse saanud liikumine on uuendanud Soome kirikut. Musti riideid kandvaid ärganuid kutsutakse ka nimetusega körttiläiset, nende organisatsioon on Herättäjäyhdistys.

Lapua kant on vaatamata oma asupaigale olnud ka poliitiline keskus. Siin toimus Soome sõja võidukas Lapua lahing (1808), siin on paljude Vabadussõja võitjate, nn jäägrite kodukoht. Lapua kirik on kujunenud piiskopkonna keskuseks, olles küll algselt tavaline maakihelkond. Siin asub Soome väikseim konsistooriumihoone, mis meenutab väliselt pereelamut. Seda kõike tutvustas reisijaile kohalik abiõpetaja Matti Kristola.

Ööbisime mõisas, muljetavaldavalt suurte puumajadega külalistemajas, kus mõisaomanik õhtusööki pakkudes külaliste soovil koos kokaga ärganute stiilis kohe ühe körttilaulu laulis. Ärganute laulud räägivad inimese madalusest, neid iseloomustavad järsud värsilõpud ja salmide rohkus. Palvetundides lauldakse sageli peast ja alustatakse suvalisest salmist.

Kirik keset küla

Teisipäeva hommikul käisime läbi teise arhitektuurilise ristküliku, Seinäjoe kesklinna, mis on soome tuntuima arhitekti Alvar Aalto käekiri. Ristküliku ümber on ühiskondlikud hooned, selle valitsevaks küljeks on kogudusemaja ja kirik. Kiriku (Lakeuden risti) ja kogudusemaja vahel on lauge nõlv, munakivitriibud murus suunavad seisma näoga kiriku suunas (see on vabaõhujumalateenistuste paik). Muruväljaku kalle jätkub kirikus kaldpõrandana. Alvar Aalto teene on aukoha andmine kirikule, mis väljendab uuel kombel mõtet «kirik keset küla».

Teine vaatamisväärsus samas maakonnas oli Isokyrö kirik. Haruldaseks teeb selle kiriku siseseinte freskode rohkus. Tavakohase kahe ümber kiriku käiva freskorea (Vana Testament, Uus Testament) asemel on siin kolmaski, kirikuaasta evangeeliumide rida. Huvitavamateks kohtadeks põhjalikus freskodekülluses on ehk Eeva väljaopereerimine Aadamast ning Gustav Vasa oma poegadega, kes on sattunud Uue Testamendi loosse.

Teel rääkisime ärganute värvikast juhtfiguurist Paavo Ruotsalaisest (1777–1852).

Rannikuteed pidi sõitsime Oulu lähedale Kempelesse, kus tutvusime (Oulu piirkonnas levinud) seinamaalingutega ristpalkkirikuga. Nägime ka Oulu toomkirikut ning Oulu turu- ja sadamapiirkonda vanade palkaitadega. Sealt sõitsime Rovaniemisse.

Et viibisime nüüd lestadiusluse piirkondades, siis rääkisime Lars Levi Laestadiuse (1800–1861) elust ja tema tänapäevani ulatuvast mõjust.

Arktikum, jõulumaa ja põhjapõdrad

Kolmapäeva alustasime Rovaniemis Arktikumi muuseumis, mis kujutab fotode, skeemide, esemete ja videotena tervet põhjapolaarpiirkonda. Siin räägitakse polaarpiirkonna rahvastest saamlastest eskimoteni ja polaarpiirkonna elust rahvakultuurist keskkonnasaasteni.

Rovaniemi kirikus vaatlesime Lennart Segerstråle altarifreskot «Eluallikas», milles on koos bütsantsi, keskaja ja nüüdisaja kunst. Selles on ülesehitavad jõud, ajakohastatuna Rovaniemi linna taastamise looga (pruutpaar töötunkedes inimeste keskel), ja lõhkuvad jõud (hundid põhjapõtrade seas, kaklejad, eluallika põlgajad, surma väele allajäänu). Kristliku kunsti kaanoneid muutvalt on ülesehitavaid jõudusid kujutatud põhja-, lõhkuvaid jõudusid lõunapoolel.

Peatunud jõulumaal, jätkasime teekonda. Palktaraga ümbritsetud surnuaia keskel vaatasime Sodankylä vana, 1689. aastast pärit puukirikut, mis on ehitatud, kasutades üksnes kirvest.

Sel päeval nägime midagi, mis meid teel olles edaspidi lakkamatult vaimustas. Autosid mittekartvad põhjapõdrad jalutasid tee kõrval ja tee peal, sundides bussi aeglaselt sõitma. Oli heledaid ja tumedaid, oli suurte sarvedega loomi, oli päris vasikaid.

Kirikusse ja turule kindlatel aegadel

Neljapäeval oli meil ees reisi suurim jõuproov, käik Pielpajärvi kirikus. Siin ei kehti reegel «kirik keset küla». Kirik on Inari järve läheduses, teedeta piirkonnas, kuhu pääseb 4,5 km jalgsimatka järel. Kuid külakeskusest ja majadest ongi Pielpajärvil põhjendamatu rääkida, sest kirik on ehitatud ajal, mil siinkandis maju ei tuntud. Tartu Ülikooli rajamise ajal (Inari kihelkond oli siis üks esimesi keskusi Saamimaal) kaheldi, kas see on kirikule õige koht, polnud seal ju enam küttepuid. Kolmekümneaastase sõja lõpul kirik siia ikkagi ehitati, sel ajal arvestusega, et asustus polegi vajalik, püstkodades elavad ja põtradega liikuvad saamlased käivad kirikus ja turul üksnes kindlatel aegadel. Praegu Pielpajärvil seisev kirik on ehitatud aastal 1760, selle teeb nii armastatuks see, et puukirik on jäänud sajandite jooksul alles ja peaaegu muutumata, sest kogudus tegutseb ammu teistes kirikutes. 

Tee sinna ja tagasi käis tõesti üle kivide ja puujuurte, kuid reisijad, vanuses 8 kuni 84 aastat, käisid selle läbi.

Saamlastel külas

Teel Utsjoe poole muutus maastik väga reljeefseks, nägime kaugeid tundrusilmapiire, sügavaid orgusid ja nende vastasnõlvu üle jõe. Iga uus jõekäär ja tundruvaade täitis bussi vaimustushüüetega. Jõeäärses restoranis söödi lõhesuppi. Kohalikud küll rääkisid, et vanasti kirjutati sulaselepingutesse sisse, et toiduks peab olema ka midagi muud peale lõhe ja et Utsjoe kiriku ehitajad, tüdinud lõhekalast, tekitasid veohärjale tahtlikult surmava õnnetuse, et saaks loomaliha süüa. Reisiseltskonnale lõhe siiski maitses.

Utsjoki on Soome ainus vald, kus saamlased on enamuses. Jumalateenistused on siin kakskeelsed. Misjonikohvikus söödi vahvleid, kirikut tutvustas koguduse noortejuht Juha Reinola. Selle väikese koguduse noortejuht korraldab nädalas 4–5 laste- ja noorteüritust. Ta tunneb kõiki valla lapsi ja noori, ka neid viitteist, kes koguduse töös ei osale.

Utsjoe vallas on 1300 elanikku, kogudusel on peale põhiküla kolm kuulutuspunkti. Neist kaugeimas, Karigasniemi külakabelis, võtsid meid vastu rahvarõivais naised, kes rääkisid saami ja soome keeles saamlaste elust enne ja nüüd.

Saami keel kõlas kummaliselt, ei tundunud kohe sugulaskeelenagi. Viisakusväljendid õppisime küll pähe. Saime teada, et siinses hariduselus on olnud suureks mureks saami laste karistamine selle eest, et nad ei oska kooli tulles soome keelt. Tänapäeval on koolis kõrvuti saami- ja soomekeelsed klassid.

Jalutuskäik pilvede vahel

Bussijuhi jaoks oli raskeim päev reede, mil sõitsime Norrasse. Tee piirilt Nordkappi pole pikk, kuid siiski käänuline, kulgedes kõrgete kaljuste mägede vahel ja tunnelites. Vahel oli nähtavus ainult kakskümmend meetrit. Nordkapil ei näinud ei merd ega naabersaari, sest olime ju pilvekõrgusel, ja pilvine on siin peaaegu alati. Lohutuseks näidatakse Nordkapi muuseumis kõigile ilusa ilmaga lennukilt tehtud filmi Nordkapist.

Muuseumist kaljuservani jalutades märkasime, et ei näe enam muuseumigi. Norras on asustus tihedam kui Soomes, kirikuid on palju, kuid need paistavad pea kõik ühesugused valged puithooned. Norras rääkisime veidi selle maa ajaloost, keskendudes nende tuntuimale äratusjutlustajale Hans Haugele (1771–1824).

Laupäeval sõitsime juba tuldud teed tagasi, põigates sisse Ranuale. Seal oli just rahvakooli koosolek, vana-lestadiuslaste maakondlik suu-rsündmus, kuhu koguneb laulma, sõnakuulutusest osa saama ja osadust tunnetama üle 10 000 inimese. Meid võeti seal suurejooneliselt vastu. Ranua rahvakooli juhataja Juhani Alaranta oli andnud eestlaste kohtlemiseks erikorraldused. Meile olid reserveeritud söögilauad telgis, pärast ühe kõne kuulamist suures telgis (telk nagu vanalestadiuslaste aastakogunemisel suviseura’l, kuid väiksem) võttis meid vastu SRK (vanalestadiuslaste katusorganisatsiooni) peasekretär Aimo Hautamäki.

Juhani Alaranta tutvustas Ranua rahvakooli. See on vanalestadiuslaste tööga loodud ja ülal peetud kool, kus lapsed saavad soovi korral ühe kooliaasta jagu üldharidust oma usuõdede ja -vendade keskel ja kus peetakse täienduskoolitusi täiskasvanutelegi. Koolis on mitu õppekava.

Telkide ja rahvahulga keskel saime veidi osa lestadiuslaste kultuurist. Kõikjal oli palju noori ja lastevankreid, valjuhääldist kostis jutlust ja laulu.

Pühapäeval jätkus teekond koju. Jumalateenistusel osalesime Pyhäjärvi kirikus. Teel vaadati Vaskikello kellade kohvikut. Seal on kujundatud park, kus kirikukellad on inimese käeulatuses. Reisiseltskond jõudis südaööks tänulikuna tagasi kodumaale.

Vallo Ehasalu,

reisi juht