Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

A. H. Tammsaare – minu usuõpetaja

15.10.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Paigas, kus Vargamäe Andres pidas võitlust maa ja Jumalaga, on rajatud kirjaniku muuseum. Foto: Sirje Semm

Mu esimene mõte, kui mul paluti rääkida, kuidas Tammsaare mind on mõjutanud, oli, et ei kuidagi. Mida enam aga süüvisin minevikku, seda enam pidin tunnistama, et Tammsaare on kogu aeg olnud minuga. Olen pidanud temasse suhtuma ja tema suhtumisi hindama. Tagantjärele on täpset kronoloogiat muidugi võimatu esitada, kuid püüan siiski elustada oma assotsiatsioone. Eestluse arhetüüpide väljendajana on Tammsaare olnud otsekui meie kultuuri peegel ja leides ennast pastorina, on mul põhjust näha temas ka oma usuõpetajat.
Läbi eelarvamuste okastraadi
Minu kokkupuude kirjanikuga algas kohustuslikus korras üldhariduskoolis, kui olin vast neliteist – ajal, mil noore inimese eitus tollase võõrideoloogia vastu oli võtmas teadlikku kuju. Tammsaaret serveeriti siis puna-roosas kastmes nagu kõike muudki. Teisiti polnud see võimalik. Mis vähegi andis kasutada autori maailmavaate sobitamiseks nõukogude omaga, rebiti tervikust välja, muudeti klišeeks ja taoti õpilastele pähe. Samas polnud rahva seas ka saladuseks paljude literaatide kaasajooksmine punarežiimiga ja mälestus sellest, kuidas nad enne sõda ootasid valgust idast.
Mäletan, kuidas Tammsaare puhul toonitati, et ta keeldus kiriklikust laulatusest, keelas oma tütrel osa võtta usuõpetuse tundidest ja oli «teadusliku ateismi» eestvõitleja. Seda ei väsinud oma õpikus kordamast ka Endel Sõgel («Eesti Kirjanduse ajalugu» II, 1962). Ilmekalt pidi seda tõestama Indreku lahtiütlemine usust ja tema ateistlik artikkel Mauruse koolis «Tõe ja õiguse» II osa lõpul.
Tajusime iga päev usuõpetusest vabastatud kooli maailmavaatelist ajupesu ja selline lähtepunkt ei tekitanud usaldust. Mõnelgi usklikul õpilasel tuli nüüd samamoodi seista direktori eest nagu vana Mauruse ees ja tõestada vastupidist. Õnneks oli ka minu kirjandusõpetaja ja mõni teinegi õpetaja imekombel selles vastandrollis.
Mõtiskledes hiljem Tammsaare esseede nagu «Kool ja usuõpetus», «Sic transit gloria mundi» jt üle, olin sunnitud tunnistama, et nende kirjutamise aegu võis leninlike põhimõtete õrritav ülevõtmine saada sisulist tõuget tollasest kiriklikust olukorrast. Sõjaeelsed usuõpetuse õpikud ja ajalehe Eesti Kirik numbrid, mida mul keskkoolipäevil õnnestus lugeda, jätsid kaunis igava ja uinutava mulje.
Seal võis olla tõde, kuid kas see polnud surnud tõde? Tammsaare sõnadega: «Mida rohkem usuõpetust, seda vähem usku.» Äsja iseseisvunud kirikus ja rahvuslikus vaimulikkonnas jätkus suuresti saksa pastorite aegunud mallide jäljendamine. Rahulolematust kiriku töövormidega, lausa teatud antiklerikalismi väljendasid isegi teoloogid – näiteks Theodor Tallmeister või Uku Masing.
Tammsaare argumendid – kristlaste kontekstiväline süüdistamine kuritegudes – olid II maailmasõja järgselt, teaduse ja progressi nimel toime pandud metsikuste valguses, kaotanud oma veenvuse. Seda oli aimanud ka Tammsaare ise: «Kommunistline liikumine, mis pillerkaaritab teistes oludes ja teistes kultuurides, talitab ometi just niisama: Maa peal tõuseb veri, veri, veri ja viletsate hädakisa tõuseb taeva poole…» («Sic transit…», 1921).
Usuõpetuse puhul muutis kirjaniku skeptiliseks esmajoones see, et õpetus, isegi hea õpetus, ei muuda inimest. Ta oli valmis ka matemaatika koolist välja heitma, kui see peaks osutuma tulutuks.
Teine raskus minu kui noore inimese jaoks Tammsaare lugemisel oli tema ängistus ja fatalism, skepsis suurte ideede suhtes, saatusele allajäämise meeleolu. See ei sobinud kuidagi mu ootustega. Õnneks sattus veidi varem minu kätte tema kaasaegse Maurice Maeterlincki «Tarkus ja saatus», eesti keeles ilmunud pea üheaegselt «Tõe ja õigusega» – 1936. Sellest oli Tammsaare lugemisel suur abi.
Otsisin nüüd üles tollase lugemispäeviku ja leidsin sealt väljakirjutused nimetatud raamatust: «Õnne eraldab kurbusest vaid kõrge, väsimatu, inimlik ja vapper idee… Tuleb elada nii, nagu seisaksime alati suure avastuse künnisel, tuleb valmistuda tema vastuvõtuks nii täielikult, nii sisimalt, nii innukalt kui vähegi suudetaks. Ja ükskõik, mis kujul ta avalduks, parim viis tema vastuvõtuks ühel päeval on teda juba tänasest peale loota, nii kõrgena ja kõikehaaravana, nii täiuslikuna, nii ülendavana, nagu meile on antud teda kujutleda…On tark minna…kõige selle viimase piirini, mida näeme ja loodame.» Jne.
Ime küll. Selles valgusvihus lõid Tammsaare vastuolulistes, sageli hämarates arutlustes helendama just tema tegelaste õilsad otsingud ja püüdlused. Esseedes Maeterlincki üle ei ole Tammsaare opositsionäär. Ta tõdeb, et «mida me ka iganes tundma õpime, ikka jõuame sinnamaale, kus me vaimust, hingest, ollusest, loodusest, saatusest, jumalast, surmast, juhusest jne. rääkima hakkame». Kuid ütleb, et vastaks Maeterlinckile: «Elus pole me filosoofid. Me muutume idioodiks, kohtlaseks, kergeusklikuks, me nimetame asju nende nimedega.»
Kolmandaks komistuskiviks Tammsaare tõsiseltvõtmisel sai tema muutumine massi-iidoliks, laiatarbekaubaks, mida rahvale pakuti läbi käibekujundite ja stampide. Tammsaare kaelamurdvad, lahendamata probleemid jäid unustusse. Teatud iroonia taolise hoiaku suhtes kõlab läbi ka Juhan Viidingu veidi hilisemas luuletuses: «Aga meil on hindamatu aare – Anton Hansen, kirjanik Tammsaare! Tal on mitu pikka juttu, neid peaks viisistama ruttu – seadma ooperina rokilavale.» Võimalik, et taoline lihtsustav silditamine – kas või ateistina – ajendas mind ikka ja jälle Tammsaaret sügavamalt tundma õppima.
Vargamäe vangid
Esimene asi, mida märkasin, oli see, et väidetava antiklerikaali põhiliseks loomeaineks oli pühakiri ja teemadeks ristiusu põhiküsimused – tõde, õigus, patt, lunastus, usk ja õndsus. Veelgi enam – tegu polnud paroodiakirjandusega, vaid elulise refleksiooniga. Õigupoolest sain mõnegi piibliloo ja teoloogilise mõttekäiguga tuttavaks esmalt Tammsaare, alles seejärel pühakirja ja usuteaduskonna kaudu.
«Tões ja õiguses» on Vargamäe mitte ainult töörügamise, vaid kogu elu mõtestamise paigaks ja sümboliks – ja teemad, mida käsitleb Piibel, kuuluvad möödapääsmatult sellesse. Jumala sõna ei muutu Vargamäel ega Tammsaare loomingus lihtsalt ilmalikuks metafooriks. Tema realismist paiskub vastu elu olemuslik müsteerium, millest keegi ei pääse. Keskne siin on suhe Jumalaga.
1934. aastal on Tammsaare «Tõe ja õiguse» kohta kirjutanud: «Romaan püüab tabada inimsoo üldist arenemiskäiku. Inimene algab mutina tuhnides maad ja uskudes oma jumalat. Pikkamisi irdub (saab lahti) ta maalapist ja ka jumalast, loob keerulise ühiskonna, ehitab isiklikku õnne taotledes oma koja kas või liivale ja tühjale tuulele, mis langeb järgmisel silmapilgul armetult kokku. Hukkuvad üksikud, terved rahvad, kultuurid ning jällegi algab inimene uuesti maalapist, uskudes jumalat.» Kas vajame siis üldse seda vahepealset, jumalatut aega? Kas ei või Jumal olla ka keerulise ühiskonna vundamendiks?
Nõukogude õpilase jaoks oli suur avastus, et Indrek ei tule mitte ainult tagasi Vargamäele, vaid midagi muutub ka tema suhtes Jumalasse. Linnarahva kohta ütleb ta: «Usu, isa, meil kõigil, või kui mitte just kõigil, siis suuremal hulgal on kõhud lahti – ihu ja hinge poolest» («Tõde ja õigus» V). Kas ka selle tõttu, et on hüljatud Jumal?
Juba Maurusega hüvasti jättes näeb ta Mauruse selja taga kedagi teist. Selle «teisega sai Indrek varsti kokku, vististi juba täna õhtul. Aga temaga oli see hull asi, et kunagi ei tea õieti, millal sa temaga kokku saad. Ainult tagant järele võib-olla ehk aimad alles, et ehk see oli tema». Toomas Liiv, kes nüüd on Tammsaare usulisi vaateid uurinud, usub, et see «teine» on Jumal. Muud võimalust tema meelest ei ole. Assotsiatiivselt oli see tuntav juba esimesel lugemisel.
Haakub see ju sama päeva imega, kus jalutu Tiina saab tagasi kõndimisvõime seeläbi, et Indrek loobub kaastunde tõttu oma äsjaavastatud tõest ja kinnitab Jumala olemasolu ja abi. Nõukogulik diskursus seletas selle lihtsalt psühholoogilise toimega humanistlikuks hädavaleks. Palju tõenäosem on, et Tammsaare muudab siin teadlikult teose arenguloogikat ja paneb targutavale jumalaeitusele käe ette. Maksab meenutada Maeterlincki: «Näha ilma armastuseta tähendab vaadata pimedusse.» Indrek oli saanud armastuse silmad ja need näevad rohkematki. «Tõe ja õiguse» viimases osas Tiinat kohates mõtleb Indrek, et on unustanud Tiina nagu Jumal on unustanud inimese – saagu see endaga ise toime, ja tõdeb: ei saa.
Töörahva võimu ajal ülistatud töökultus inimese õnne ja lunastuse vahendina ei leidnud Vargamäel erilist kinnitust. Põhjus lihtne – Tammsaare ei mõistnud veel proletariaadi uut, kvaliteeti loovat osa ajaloos (nii seletas asja Endel Sõgel). Mäletan, et kirjandusringis jõudsime kiiresti võrdluseni pimeda Faustiga, kes, kuuldes lemuuride labidakõlinat talle hauda kaevates, arvab rajatavat paradiislikku uudismaad: «Ses aimuses täis õnne on mu vaim. Oh ülev hetk, mu elu ilusaim!» 
Sama petlik on ka Vargamäe Andrese võitlus maa ja Jumalaga, hoolimata tõsiasjast, et ta tunneb end Jumala tööriistana, labidana Jumala käes, just nagu Max Weberi protestantliku eetika ja kapitalismi vaimu ehtne kehastaja. Pea võimatu on õigeks saada õigust taga ajades. Selles on valuline tõde. Kusagil kumab luterlik õpetus õigeksmõistmisest, Jumala ja inimese õiguse erisusest. Ometi käib vanatestamentlik vägikaikavedu – otsekui Jakobi võitlus Jumalaga. Jakobi võitluse sihiks ei ole aga Jumalast lahti saada, Jumalat eitada – vastupidi, Jumala õnnistusest osa saada. Sedasama kätkeb minu jaoks ka tammsaarelik võitlus.
Vanapagana evangeelium
Ilmutusliku müsteeriumina on mind ja teisigi edasi juhatanud «Põrgupõhja uus Vanapagan». Selle retseptsioon on olnud pigem kristlik kui ilmalik või ateistlik. «Põrgupõhjast» on taevas selgemini näha kui kusagilt mujalt.
1970. a olin värske teoloogiatudengina suvepraktikal Urvastes. Seal ulatas koguduse õpetajaks olnud prof Robert Kannukene mulle Bernard Kangro raamatu «Taeva võtmed» (1956), sõnades: ehk huvitab. Kangro näeb vajadust arendada «Põrgupõhja» sündmusi edasi – Vanapagana tütre Riia kasvatab üles Urvaste kiriku kellamees Peetrus. Kui Riia leeri ajal külarahva põlguse alla satub, naaseb Vanapagan kirikuõpetaja Toomas Raudami juurde, et see tema tütart kaitseks. «Mis sind maa peale tõi?» küsib õpetaja. ««Armastus muidugi,» vastas Vanapagan pilku Toomalt pööramata. «Armastus ajab vahest hullemassegi paika.»»
Armastus püüdleb õndsuse poole teise inimese kaudu ja pärast. Ja nagu teetähiseks pärandab Peetrus Riiale tornitrepil oma võtmekimbu. On nüüd taevas avatud? «Tammsaare tume ning pessimistlik «Põrgupõhja uus Vanapagan» on kahtlemata abistanud mitutki lugejat,» leiab Kangro ja lisab: «Maailma tunnetamine, elu salapärasuse lahtimõtestamine, hea ja kurja äratundmine, hinge ja Jumala olemasolu, lunastuse otsimine – kõik need seisavad tulipunktis tänagi.»
Tulipunktis on need jätkuvalt. 1976. aastal vaatasin Vanemuises Jaan Toominga vapustavat lavastust «Põrgupõhja uus Vanapagan». Eksistentsiaalne võitlus tähistaeva all. Ka kavalehel ekstragalaktiliste tähesüsteemide fotod. See pole koolipoisist Indreku astronoomide tühi taevas. See on mõttetuse või mõttekuse taevariik. Kavalehele on Tooming seadnud Mahatma Gandhi ütlemised armastusest ja Marie Underi värsiread: «Pääle tütarlapse selle halastas siis Maarja: kinnitas ta õlgadele tiibepaari kaarja. Neitsi tundis õnnes täies tõusuhoogu endas: kuna teised läksid käies, tema ainult lendas!…» Kas Vanapagana ja inimese läbikukkumises on siis lennuvõimalust ja -lusti?
Pea sama mõjusa elamuse jättis mulle Raivo Trassi «Põrgupõhja…» lavastus 2002. aastal Endlas. See oli iioblik kannatuse ja proovilepaneku lugu, kus kuradi ja inimese roll vahetusid. «Inimene, kes algses Iiobi loos oli kannataja, on nüüd rõhuja ülesanded enda kanda võtnud ning kunagisest kiusajast on saanud kristliku missiooniga inimkonna päästja,» kirjutab tollases arvustuses Merit Kask (Pärnu Postimees, 10.10.02). Samas säilivad piibellikud opositsioonid – taevas ja põrgu, hea ja halb – üht tähistamas inglitiivad ülal, teist tuli ja suits põranda all.
Mõne trepiastme võrra kõrgemal üldisest mänguplatsist istub kirikuõpetaja ning «sellest kohast edasi, päris üles kulgeb trepp taevasse. Ruum ei valeta». Nii näeb asja arvustaja. Nii nägin ka mina. Nägid ka näitlejad. Vanapaganat kehastanud Sepo Seeman ütles usutluses, et ei looda tööga õndsaks saada. Kuid on kindel, et õndsuseni ta kunagi jõuab. «Õndsaks saab inimene pärast surma, enne tuleb elada Jumala poolt heaks kiidetud normide alusel, siis annab Peetrus hinnangu ning saadab su siis põrgu või taevasse,» ütleb ta. Õndsaks loodab ta saada igal juhul. (Nädal, 24.03.02)
Jah. «Põrgupõhja» epiloog jätab õndsusküsimuse lahtiseks. ««Kas ma sain õndsaks?» küsib Jürka Peetruselt. – «Ei tea.» … «Tunnen, et olen asjata maa peal elanud.» – «Nüüd on sul lootustki.» – «Mis lootus?»»
Apostel Paulus kirjutab roomlastele: «Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses.» (Rm 8:22–24)
Mis lootus see võib olla, kui olen läbi kukkunud? Mis muu kui lootus Jumala armule, võimalus, et lunastus ikkagi kehtib. See on Jumala õigus. «Ehk saad ometi õndsaks, nii, et saad põrgut edasi pidada.» Kas lunastus tähendab põrgut edasi pidada? Võib-olla tõesti, sest selleski on tõde ja õigus. See tähendab ju, et keegi saab ka taeva, kuigi näivus ja tõelus võivad vahetada kohad.
Nonkonformistina – nagu teoloogidest Uku Masing, Evald Saag või minu stuudiumiaegsed noored pastorid, oli A. H. Tammsaare mulle kahtlemata südamelähedane. Kui nüüd tagasi mõelda, kumba pidi ta mulle Jumala leidmisel suurem abimees oli – kas eituse eitamise või loova eeskuju kaudu –, siis tundub viimane kaalukam. Ei julge väita, et ta olnuks suur usumees, küll aga suur õpetaja, sest õpetaja suurus peitub oskuses olla ukseks.
Ettekanne on peetud 13. juunil Albu mõisas kirjanduslikul konverentsil «Tammsaarele mõeldes…».

Andres Põder,
peapiiskop

Üks kommentaar artiklile “A. H. Tammsaare – minu usuõpetaja”

  1. MartK. ütleb:

    vahva jutt :)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)