Veerand sajandit priiust 2. osa

2.
Samas olid lääneriigid nõudnud tegusid, mis tõestaks sõna- ja mõttevabaduse austamist Nõukogudemaal, ning enne Reagani visiiti vabastati osa poliitvange.

Augustis moodustati Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) ja 1988 talvel tehti ettepanek Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiseks. Need kuud ja järgnevad kaks aastat oli hirmu ületamise aeg. Tollast ametlikku pressi lugedes ei taju ajavaimu. Ikka hoiatati äärmuste eest ja kutsuti üles hoiduma paadi kõigutamisest, kuid inimesed soovisid ja nõudsid iga päevaga üha rohkem õigusi. Polnud vahet, kas kuuluti Rahvarindesse või mõnda muusse äsja tekkinud organisatsiooni.
Nelipühadel 1988 tegid preestrid Ardalion Keskküla, Rein Õunapuu ja Einar Soone ettepaneku Eesti Kristliku Liidu moodustamiseks. Detsembris toimus asutamine. Järgmisel aastal asutasid kirikujuhid Eesti Kirikute Nõukogu, mis on ristiinimeste ühises tegevuses häid vilju andnud.
Nõukogude Liit oli vormiliselt föderatsioon, kuid seda juhtis ühtne partei. Seetõttu oli liitriigiks olemine deklaratiivne, puudusid õigusaktid, mil viisil liiduvabariik oleks saanud oma õigusi teostada, nagu ei saanud kohtus kasutada konstitutsiooni paragrahvides olevaid loosungeid suurtest vabadustest.
Riigi juhtkond otsustas muuta riiki ühtsemaks ja välja käidi liiduvabariigi õigusi (mis olid küll ainult paberil) kärpivad konstitutsiooniparandused. Sügisel 1988 toimus Nõmme Rahu kirikus noorte konverents, kus Illar Hallaste tegi ettepaneku avaldada protesti just teatavaks saanud konstitutsiooniparanduste vastu. Nii osutus kirikunoorte koosolek üheks esimeseks järgnevatel päevadel alanud vastuseisul Moskva kavadele.

Samal konverentsil andis usuasjade voliniku asetäitja teada, et Eestisse lubatakse tuua piibleid, minu mäletamist mööda 15 000. Järgnevatel aastatel toodi neid mitu korda enam ja trükki läks ka Toomas Pauli tõlgitud Uus Testament. Õigusaktid keelasid endiselt kirikus laste-, noorte- ja naistetöö, hoolekande ja lugemistoad, kuid kogudustes neist keeldudest enam ei hoolitud. Kokkusaamisi ei varjatud sünnipäeva või muu taolisega.
Eesti NSV Ülemnõukogu otsustas võimaliku NSVL konstitutsiooni muudatuse eel, 16. novembril 1988, et üleliidulised seadused kehtivad siin vaid nende registreerimise korral, ja tegi ettepaneku sõlmida liiduleping. Kuid ülekohtu paljastamisel ei jäädud suurema autonoomia nõudmisel pidama.
Jõulupühadel 1988 anti tööinimestele vabad päevad ja jõuluõhtu jumalateenistus toomkirikus kanti üle televisioonis. Meenus noorteõhtu Kaarli kirikus 1981, mil sai teatavaks uudis Poolast. Sõjaväelasest diktaator Wojciech Jaruzelski oli ära jätnud komandanditunni ja öise liikumiskeelu, et inimesed saaksid osaleda jõuluöö teenistusel. Meil külas olnud vanem vend nentis, et kõik kuningad ja paganad peavad lõpuks jõululast kummardama.

24. veebruaril 1989 tegid kolm organisatsiooni ettepaneku Eesti kodanike esinduskogu valimiseks, selleks kodanike registreerimiseks ja töö tegemiseks kodanike komiteede moodustamiseks. Lähtuti põhimõttest, et kuigi riik on okupeeritud ja annekteeritud, on rahvas endiselt alles ja peab saama oma tahet väljendada. Märtsis asutati Illar Hallaste korraldamisel esimesed komiteed. Aasta lõpuks oli kodanike registreerimine saavutanud hoo ja järgmise aasta veebruaris valiti Eesti Kongress.
Enne ülemnõukogu 16. novembri istungit nähti Eestis ka üle poole sajandi mitme kandidaadiga valimisi. Ülemnõukogu oli valitud partei juhtimisel n-ö kõiki rahvakihte esindavana. Kvoodi järgi oli noori ja vanu, mehi ja naisi, töölisi, teenistujaid jne. Ei olnud võistlust, et saada esindajaks, ja erinevate ettepanekute jõuproovi.
Nüüd hakkasid ülemnõukogu liikmed tagasi astuma ja asendusvalimistel kandideerisid mitmete liikumiste esindajad vabale kohale. 1989. aastal valiti NSVL Rahvasaadikute Kongress, kus oli küll mitmel viisil valituid (üldrahvalikult, ametiühingute, komsomoli, partei, loomeliitude jne kaudu, seega osales mõni inimene valimistel korduvalt), kuid kandidaate oli üles seatud ühele kohale mitu. 1990. aastal valiti Eesti Kongress ja viimane ülemnõukogu, mis 105 liikmega (neist neli Nõukogude armee esindajat) oli alaliselt tegutsev kogu.
Kirikute uksed olid otsustavate päevade eel avatud, et inimesed saaksid palves Kõigevägevama ette tulla. Kui paljud kodus käed risti panid, ei või inimene teada. Mõeldes teistele Nõukogude Liidu piirkondadele ja Jugoslaaviale, olime me küll imelise hoole all. Verd meie tänavatel ei voolanud ja pikaajalist vastasseisu, nn külmutatud konflikti ei tekkinud.

(Järgneb.)

Vootele Hansen