Vooludest kirikus – enne ja nüüd 4. osa

4

Jaan Kiiviti (fotol) valimisega peapiiskopiks 1994. aastal langes piiskopkondade loomise kava küll aastateks päevakorrast, aga muudes kirikuelu valdkondades lükati debatid juba 1990. aastatel käima ja need jätkusid ka uue aastatuhande alguses. Selles kontekstis ilmnes nii nagu 1920. aastatelgi, et kirik pole sugugi ühtne. Et esialgu oli tegemist kiriku jumalateenistuskorra, kiriku ülesehituse ja vaimulikuameti üle toimunud vaidlustega, jäid sel teemal kõlanud seisukohad reeglina kiriku komisjonide ja organite istungitele ning Eesti Kiriku veergudele. Laiem avalikkus neist vaidlustest väga palju ei kuulnud.

2021. aastal meenutas Karja koguduse õpetaja Veiko Vihuri ajalehes Eesti Kirik ilmunud intervjuus, et just ülal mainitud teemade üle peetud vaidluste ajal tekkis ühel vaimulike grupil mõte luua oma veebileht. Väljaande nimeks sai Meie Kirik ja see nägi ilmavalgust 1. juunil 2007. „Soovisime esindada ja edendada kiriklikult orienteeritud, katoolse hoiakuga luterlust,“ täpsustas Vihuri. 

Ehkki veebilehe käivitamisel oli vaimulike ring veidi laiem, on Meie Kiriku tuumik tegelikult väike – lisaks Vihurile kuuluvad sinna Illimar Toomet ja Enn Auksmann. Samad mehed olid 2006. aasta augustis ehk veidi vähem kui aasta aega enne veebilehe asutamist Pärnus Augsburgi Usutunnistuse Seltsi moodustamise ja vedamise taga. Just Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaandena Meie Kirik tegutsema asuski ja tegutseb praeguseni.

Jutlusi ja üksikuid kirjutisi on veebilehel avaldanud ka mõned teised vaimulikud, aga põhilised kaastöölised kiriku vaimulikkonnast saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Kõige suurem roll veebilehe väljaandmisel on olnud peatoimetajal, sest tema sõnavõtud moodustavad ülekaaluka osa veebilehe sisust. Omaloomingu kõrval on ilmunud ka tõlkeartikleid. Esimestel aastatel, mil teoloogilisi küsimusi käsitleti rohkem, anti välja ka paberil aastakokkuvõtteid, mis sisaldasid valitud palu aasta jooksul ilmunud materjalist. 

Väljaande nimevalik polnud sugugi juhuslik, sest sellega loodi mõtteline side Eesti omariikluse esimese perioodiga, mil aastatel 1920–1931 ilmus Harald Põllu väljaandmisel samanimeline väljaanne. 

Meie Kiriku peatoimetaja Veiko Vihuri sümpaatia Põllu vastu väljendus ka tema huvis Põllu vabakiriku kava vastu. Mäletatavasti arvustas Põld 1920. aastatel teravalt vaba rahvakiriku korraldust ja kaitses selle asemel usuliselt ühetasandilist vabakiriku korraldust, mis oleks võimaldanud toonase liberaalse voolu kirikust välja jätta või luua olemasoleva kiriku asemele mitu kirikut. 

Ent paljus muus, näiteks kiriku jumalateenistuskorra uuendamises, on 1920. aastate ja käesoleva sajandi Meie Kiriku vahel kardinaalne vahe. Kui Harald Põllu sooviks oli alal hoida kiriku senine elav pärand ja ta enesekuvand juurdus katoliiklikule maailmale vastandudes luterlikus usupuhastuses ning sellele järgnenud luterliku ortodoksia ajajärgus, siis praeguse Meie Kiriku ümber koondunud vaimulikkonna eesmärgiks on olnud lisaks reformatsiooni pärandile vaadata eeskujude otsimisel ka reformatsioonieelsesse aega ja taotleda selles võtmes ka kirikuelu uuendamist.

Meie Kiriku veebilehel märgiti 2007. aastal sellega seoses, et „naasmine evangeelse-luterliku kiriku juurtele juhatabmeid paremini mõistma Augsburgi usutunnistuse taotlusi ja üleilmse kristliku kiriku rikkalikku usulis-õpetuslikku pärandit. Sellesse on kätketud meie kaasaja kiriku jaoks olulisi üllatavaid oikumeenilisi võimalusi“. 

Kõige paremini tulid need oikumeenilised taotlused välja vaimulike ametiriietuse, ametinimetuse, aga ka jumalateenistuskorra uuendamise käigus 2000. aastate esimesel kümnendil, kus Meie Kiriku leer pooldas katoolse hoiakuga luterluse juurutamist. Iseloomulikuks on pühakirja kõrval viitamine ka õigele õpetustraditsioonile. Samamoodi arvustas see leer toona ja arvustab praeguseni teravalt naisvaimulike ordineerimist. 

Vaatamata sellele, et viidati õigele õpetustraditsioonile, puudutasid nende seisukohad tegelikult kiriku seniste tavade (sh õpetustraditsiooni) muutmist ja ümber mõtestamist, nii et Meie Kirik ei seisnud mitte kirikus kehtivate ametlike seisukohtade eest, vaid muutuste eest, mis pidid vastama ühele kirikus eksisteerivale vaimulaadile ja õpetustraditsioonile. 

Just sel põhjusel oli juba enne Meie Kiriku moodustamist ellu kutsutud Martin Lutheri Ühing, mis koondas organisatsiooni asutamisel 24. oktoobril 2005. aastal 19 vaimulikku. Need olid Vallo Ehasalu, Kalle Gaston, Eenok Haamer, Markus Haamer, Naatan Haamer, Teet Hanschmidt, Arne Hiob, Tiina Janno, Tauno Kibur, Tiit Kuusemaa, Alar Laats, Jaan Lahe, Tarmo Linnas, Andres Mäevere, Jaanus Noormägi, Urmas Paju, Urmas Petti, Marek Roots ja Rein Schihalejev. 

(Järgneb.)

Priit Rohtmets

kirikuloolane

Peapiiskop Jaan Kiivit juunior (1940-2005). Eesti Kiriku arhiiv