Vaimuliku valmimisest ja tema professionaalsest koolitusest. 3.

3.
(Algus EK nr 33, 20.8.08.)
Näiteks peab vaimulik teadma, et meil on usk, lootus ja armastus ning et armastuse topeltkäsust suuremat käsku pole. Aga vaimuliku töös on keerukaid olukordi, kus on professionaalina vaja teada, missugused töövõtted annavad eetilise tulemuse ja missugused ebaeetilise tagajärje. Kutse omistatakse ainult sellele taotlejale, kes on õppinud ja mõistma hakanud erialaseid aineid.
Kutsealane koolitus toimub meil UIs, eriti pastoraalseminaris. Vaimulike kutseliiduna on meil siiamaani toiminud konsistoorium, kes on kehtestanud pro venia concionandi ja pro ministerio eksami korra ning kutsub kokku eksamikomisjoni kontrollimaks neil eksamitel kandidaadi erialast ja kutsealast sobivust.
Professionaal, kes on omandanud eriala ning kellele on omistatud kutse, on tavaliselt seatud mingisse ametisse. Ametisse (ametikohale) valitakse ja kinnitatakse, määratakse või nimetatakse. Ametis olles teeb inimene protsesse juhtides kogu aeg otsuseid. Ametikoht tähendab eelkõige otsuste tegemise õigust ja sellega seoses automaatselt ka vastutamise õigust, samuti otsustamise ja vastutamise kohustust.
Ametis olemine eeldab ametialast ettevalmistust. Seega peaks ametikohale määratud inimene läbima piisavalt põhjaliku ametikoolituse, kuhu peaksid kuuluma juhtimiskursus, õppiva organisatsiooni kursus, suhtlemisteooria kursus ning vastavalt ametile veel palju muudki, mida töökohustused nõuavad. Ametikoolitusega peaks kindlasti kaasnema praktiline treening.
Meie ametikoolitus toimub suures osas UI pastoraalseminaris ning vikaaraasta jooksul koguduses, jätkuma peaks see aga kindlasti erinevatel täienduskoolitustel siis, kui vaimulik juba ametis on.
Taseme- ja täiendusõpe
Tasemeõpe on piiratud nominaalse õppeaja, õppekava ning päris mitme muu asjaga. Tasemekoolituse raames toimub eelkõige erialane õpe, peaks toimuma kutseõpe ning mõningal määral ka ametikoolitus. Teisalt ei jõua kindlasti tasemekoolituse raames kõike ei õpetada ega õppida. Olud, tingimused, vajadused muutuvad ajas, seega on professionaalsuse puhul vajalik pidev täiendusõpe – elukestev õpe.
Täiendusõpe on eelkõige ametialaseid teadmisi, oskusi ja hoiakuid ehk pädevusi puudutav ning sellisena osa elukestvast õppest. Kui toimub kutsealane atesteerimine, siis võib ka kutseõpe olla täiendusõppe osaks. Kui kutseliit on nii sätestanud, siis võib kutsekvalifikatsiooni tõstmisel või säilitamisel olla oma osa ka erialasel täienduskoolitusel. Meil EELKs nendes asjades mingit süsteemi praegu veel ei ole.
Hariduslik olukord – Bologna ning väljundipõhisus
Nüüd käsitlen ma üht protsessi, mis olulisel määral mõjutab igasugust tasemekoolitust Eestis. Selleks on Bologna protsess.
Bologna protsess (1999–2010) sai ametliku alguse, kui 29 riigi haridusministrid kirjutasid 1999. a alla Bologna deklaratsioonile, kokkuleppele, mille eesmärgiks on luua 2010. aastaks Euroopa ühtne kõrgharidusruum (2007. a seisuga on deklaratsioonile alla kirjutanud kokku 46 riiki). Seega – kui vaimulikus ametis on nõutav kõrgharidus ükskõik millisel kujul, siis Bologna protsessis osalemisest me ei pääse.
Bologna deklaratsioonis on nimetatud kuus prioriteetset tegevussuunda:
1) lihtsalt mõistetavad ja omavahel võrreldavad kõrgharidusastmed ja -kvalifikatsioonid;
2) kahele põhitsüklile, bakalaureuse- ja magistriõppele tugineva kõrgharidusmudeli kasutuselevõtt;
3) Euroopa ühtse ainepunktide ülekandmise süsteemi kasutuselevõtt (sh mitteformaalse ja informaalse õppe (ning ka täiendusõppe) arvestamiseks);
4) vaba liikuvust takistavate asjaolude kõrvaldamine;
5) Euroopa koostöö edendamine kvaliteedi tagamise alal;
6) Euroopa mõõtme soodustamine kõrghariduses.
Võiks küsida, milleks meile Bologna protsess. Seda on küsitud ning päris paljud on väitnud, et me kirikuna ei peaks oma haridusnõudeid ja -süsteemi siduma selle eurobürokraatliku protsessiga. Järgnevas osutan ma ühele näitele, mille kaudu antakse üpris olulised hinnangud Bologna protsessile ehk Euroopa kõrgharidusreformile.
20.–23. septembril 2003 toimus Berliinis rahvusvaheline konsultatsioon teemal «Koolitus ordineeritud teenimisametisse Leuenbergi osaduskonnas». Sellel osalesid 15 maa teoloogilise hariduse eksperdid. Nende üheks ühiseks järelduseks oli, et Bologna protsessi valguses tuleb vaimuliku ameti kandidaadilt eeldada vähemalt magistrikraadi.
Kolmeaastase õppe jooksul omandatav bakalaureusekraad ei ole piisav erialane kvalifikatsioon, sest see ei täida Euroopa protestantlike kirikute koolitusnõudeid. Seega on Bologna (3 + 2) magister nõutav minimaalne akadeemiline ettevalmistus vaimuliku ametiks.
See ettevalmistus ning Bologna protsess on seotud ühte haridussüsteemi selleks, et eri maade kvalifikatsioonid oleksid võrreldavad ning ka teoloogiaüliõpilaste liikuvus koolide ja riikide vahel tagatud. Kvalifikatsioonide võrdlemiseks, liikuvuse edendamiseks ning kvaliteedi tõusuks on vajalikud õpiväljundid. Alates 2003. aastast on tasemeõppes üha rohkem hakatud pöörama tähelepanu õpiväljunditele ning väljundipõhisele õppele.

Allan Kährik,
Tartu Ülikooli doktorant

(Järgneb)