Uue reformatoorse mõtteviisi algusest, 5.

(Algus EK nr 5, 31.01.)

Piiskopi ülesanded on seega põhiliselt samad kui tavalisel kirikuõpetajal ja Luther näitab Uuele Testamendile ja varasele kirikuloole tuginedes, et algselt kasutati «vanema» (kr presbyteros; keeleliselt tuleneb sellest sõnast ka preestri nimetus, mis ei ole aga kreekakeelse ametinimetuse presbyteros tõlkevastena adekvaatne) ja «ülevaataja» (kr episkopos) ehk ülevaataja nimetusi ühe ja sama ametikandja kohta.

Ainsaks erinevuseks tavalise kirikuõpetaja ja piiskopi ülesannete vahel on Lutheri meelest see, et piiskopi ülesandeks on ka järelevalve kirikuõpetajate üle. Kuid seegi on vaid ülesanne kiriku korra huvides ega tulene sellest, et piiskopil on «kõrgem vaimulik kvaliteet» kui tavalisel kirikuõpetajal. Vastu on aga Luther sellele, et piiskopid omavad maaisandatena ka ilmalikku võimu.

Üks oluline küsimus, milles Luther oma ajast erines, on tema suhtumine hierarhiasse. Tollases kirikus oli nimelt käibel arusaam, et kolmeastmeline hierarhia, mis hõlmab endasse diakoni, preestri ja piiskopiameti, on Kristuse enda seatud. Luther lükkab sellise käsitluse tagasi ja väidab, et ei ole mingit olemuslikku vahet piiskopi ja tavalise kirikuõpetaja vahel ning et piiskopiamet on ajalooliselt välja kasvanud kirikuõpetajaametist.

Sedasama rõhutab ka Philipp Melanchton oma traktaadis «Paavsti võimust ja primaadist» ja luterlikus teoloogias on olnud selline arusaam valdav. Kolmeastmeline hierarhia puudus ka Uue Testamendi koguduses ning selle tekkimise võib dateerida 2. sajandisse, mil tekib ka arusaam piiskopi erilisest positsioonist kiriklikus hierarhias (piiskop kui eriline Jumala või Kristuse esindaja jne).

Üldise preesterluse ja vaimuliku ameti suhe

Alates 19. sajandist on olnud Lutheri uurimises üheks paljudiskuteeritud küsimuseks, kuidas mõista üldise preesterluse ja vaimuliku ameti suhet. Põhiliselt on siin kaks võimalust: 1) vaimulik amet tuleneb üldisest preesterlusest; 2) vaimulik amet on eriline Jumala seadmine, mida ei saa tuletada üldisest preesterlusest.

Küsimuse muudab raskeks see, et Lutheri erinevatest teostest võib leida selle kohta väga erinevaid väljendusi. Kui Luther räägib teoses «Saksa kristlikule aadlile» sellest, kuidas kõik kristlased omavad küll sama vaimulikku meelevalda, kuid vaid mõnele neist antakse koguduse poolt õigus seda teostada, jätab see mulje demokraatlikust delegeerimisprintsiibist. Ka teoses «Kiriku paabeli vangipõlvest» räägib Luther sellest, et vaimulikud on valitud koguduse poolt ja toimivad koguduse nimel.

Kuid samal ajal (näiteks teoses «Saksa kristlikule aadlile») räägib Luther vaimulikust ametist kui erilisest jumalikust seadmisest ning rõhutab pärast 1525. aastat kirjutatud teostes seda eriliselt – ilmselt vastukaaluks «usuindlejatele». Kuna kord tuletab Luther vaimuliku ameti üldisest preesterlusest, kord Kristuse erilisest seadmisest, siis räägib Lutheri uurija Helmut Lieberg Lutheri ametikäsitluse ambivalentsusest.

Kokkuvõte ja järeldused

Kuigi Lutheri käsitlus vaimulikust ametist kujunes välja konkreetses ajaloolises situatsioonis ning on mõistetav vaid sellest lähtudes, ei ole käsitelu minu arvates kaotanud oma tähendust ega olulisust tänaseni. Tänapäeva katoliku kirik ei ole paljuski enam see kirik, mida Luther kritiseeris, kuid mingil kombel on nähted ja tendentsid, mille vastu Luther välja astus, olnud kirikus olemas kogu aeg ja mulle tundub, et mõni neist on iseloomulik ka meie kirikule praegusel hetkel. Kuigi Lutheri seisukohad ei ole normatiivsed juriidilises mõttes, võiksime nendega ometi nii palju arvestada, et mõelda Lutheri teoloogia valguses uuesti ja kriitiliselt läbi järgmised küsimused:

1) Kuidas mõtestada ja seletada vaimulike ja ilmikute suhet nii, et ühest küljest säiliks usk vaimuliku ameti kätte usaldatud ülesannete erilisusesse ja pühadusse, kuid teisest küljest ei annaks usk alust arusaamale, justkui seisaksid vaimulikud mingi erilise kõrgema seisusena ilmikute üle?

2) Kas ei peaks uuesti kriitiliselt läbi vaatama ja kaaluma meie kirikuseadustikku vastu võetud nimetuse «preester» õigustatust ja seda just sisulisest, teoloogilisest, mitte keelelisest küljest? Nimetus «preester» on toodud sisse põhjendusega, et see on kasutusel paljudes evangeelsetes, sh luterlikes kirikutes, mis on tõsi, ja sellepärast võiks ta ka olla.

Kuid kas küsimust ei saaks lahendada teisiti? Kas ei võiks ametinimetusele «õpetaja» lisada selgituse, et see vastab nimetusele «preester» nendes evangeelsetes kirikutes, kus vastav ametinimetus on kasutusel. Arvan, et juba algkristlusest pärit ametinimetus «õpetaja» (kr didaskalos – vt näit Ef 4:11), mis mõnikord arvatakse ekslikult olevat tekkinud alles valgustus- ja ratsionalismiajastul, annaks reformatoorset arusaama vaimuliku ametist edasi palju paremini kui Uues Testamendis koguduseametina mitteesinev «preester».

Seda enam, et nimetus «õpetaja» on meie keeleruumis väga sügavalt juurdunud (seda kasutatakse koguni teiste konfessioonide vaimulike kohta). Küsimus ei ole viimselt siiski ametinimetuses, vaid preesterluses kui kontseptsioonis, millel puudub uustestamentlik alus ja mis on küsitav ka Lutheri teoloogia valguses.

3) Lutheri teoloogiast lähtudes tuleks kriitiliselt küsida, kas on alust arusaamal, et hierarhia kuulub olemuslikult kiriku juurde? Kas võib Lutheri teoloogiast järeldada, et kuigi vaimulik amet kui ülesanne on Jumala poolt seatud, on vaimuliku ameti väline kuju (ametinimetused jms) inimlikku päritolu ning seepärast ei saa näiteks hierarhiat käsitleda jumaliku seadmisena? Pidada midagi inimlikku jumalikuks, tingitut tingimatuks ja lõplikku lõpmatuks, saab olla reformatoorse arusaama järgi vaid ebajumalateenistus ning mitu 20. sajandi nimekat evangeelset teoloogi (näit Rudolf Bultmann ja Paul Tillich) on seda ka otsesõnu nõnda nimetanud.

4) Seadmata kahtluse alla ajalooliselt väljakujunenud piiskopiametit, mille on säilitanud meiegi kirik, tuleks Lutheri teoloogia valguses siiski küsida, kuivõrd põhjendatud ja õigustatud on piiskopiameti eriline esiletõstmine teiste kirikuametite hulgast, mis näib olevat praeguse Eesti kiriku üks teoloogilisi trende.

Meie vaimulike hulgas on kõlanud viimastel aastatel väited piiskopiameti erilisest lähedusest Jumalale ja Kristusele. On väidetud koguni, et piiskop on «Kristuse ikoon» (kr eikon ‘pilt, kuju, kujutis’), st Kristuse eriline esindaja koguduses. Võib kriitiliselt küsida, kas selliste arusaamade taga on ikka luterlik arusaam piiskopiametist või midagi hoopis muud? Arusaam, mille järgi erinevad kirikuametid on ühtlasi «erinevad pühadusastmed», on evangeelsest vaatenurgast täiesti põhjendamatu.

Kirjutasin Eesti Kirikus (nr 43/44, 25.10.2006), et protestantlus toimib kui kriitiline printsiip usus ja mõtlemises. Ka Lutheri käsitlus vaimulikust ametist võiks olla kriitiline printsiip ja seda nii tänapäeva luterlikus teoloogias kui ka meie kiriklikus tegelikkuses.

Jaan Lahe, Viimsi koguduse õpetaja

(Lõpp.)