Uue reformatoorse mõtteviisi algusest, 3.

(Algus EK nr 5, 31.01.)

Teoses «Kiriku paabeli vangipõlvest» (ilmunud samuti 1520) lükkab Luther tagasi ka ordinatsiooni kui sakramendi, mille kohta ta ütleb: «Seda sakramenti ei tunne Kristuse kirik, ta on puhtal kujul paavsti kiriku poolt leiutatud. Sest selle kohta pole mitte ainult kusagil kirjas mingit armutõotust, vaid seda ei mainita isegi kogu Kirjas – õigemini – Uues Testamendis – ainsa sõnagagi. Naeruväärne on aga pidada sakramendiks midagi, mille seadmist Jumala poolt ei ole võimalik tõestada.»

Ordinatsioonil puudub Lutheri arvates ka teine oluline sakramendi tunnus – nähtav märk, nagu seda on ristimise puhul vesi või armulaua puhul leib ja vein. Luther ütleb ordinatsiooni kohta, et ta ei taha seda sajanditevanust kommet kõrvale heita, kuid ta rõhutab, et tunnustab seda vaid kirikliku kombena ja mitte sakramendina. Ja ta näeb sakramendina mõistetud ordinatsioonis ühte paavstlaste «kunsttükki», mille abil taheti vaimulikke ilmikutest lahutada «enam kui taevast maast, ristimisarmu uskumatuks teotuseks ja evangeelse arusaamise segipaiskamiseks».

Luther kirjutab: „Sest siit (st ordinatsioonist kui sakramendist) on tekkinud vaimulikkude häbistav türannia ilmikute üle. Vaimulikud peavad end – toetudes oma ihulikule salvimisele, mille läbi nende käed pühitseti, toetudes, edasi, tonsuurile ja rõivastusele – mitte ainult kõrgemaks ülejäänud kristlastest, ilmikutest, kes on ometi Püha Vaimuga võitud, vaid nad vaatavad neile peaaegu nagu koertele. /—/ Preestriametisse pühitsemise sakrament on olnud ja on veel praegugi parim tööriist kõikide nende jubeduste kindlustamiseks, mis on kirikus seni sündinud ja veel edaspidigi sünnivad.»

Oma käsitlusega üldisest preesterlusest tahab Luther öelda, et lõpmatu ja lõpliku ehk Jumala ja inimese vahel ei ole tarvis preesterlikku vahendust, sest kõigil ristitutel on usu kaudu ligipääs Jumala juurde. Sel kombel on üldise preesterluse idee radikaalne järeldus Lutheri õigeksmõistuõpetusest, mille järgi Jumala ees loeb midagi vaid inimese usk Tema armusse, mis Kristuses on ilmunud. Pidades silmas poleemilist konteksti, milles Luther oma idee üldisest preesterlusest kujundas, võib selles ajalooliselt näha ka Lutheri vastust kiriku soovimatusele tulla kaasa tema reformidega. Ehk teiste sõnadega – kui Luther nägi, et vaimulikest ei saa asja, jõudis ta veendumusele, et ilmikud peavad võtma üle vaimulike vastutuse.

Kõigi kristlaste üldise preesterluse kõrval räägib Luther ka vaimulikust ametist ja põhimõtteliselt ta ei vastanda üldist preesterlust ja vaimulikku ametit, kuid on tähelepanuväärne, et ametist rääkides kasutab Luther pärast 1520. a vaid harva mõistet «preesterlus» (ld sacerdotium). Selle asemel kasutab ta mõisteid Ampt (sks ‘amet’), Dienst (sks ‘teenistus’) ja ministerium (mida võib tõlkida nii ‘teenimisena’ kui ‘ametina’). Luther peab siin kinni uustestamentlikust keelekasutusest, kus preestriteks nimetatakse ühest küljest paganlikke ja juudi preestreid (nii näiteks Apostlite tegude raamatus), teisest küljest aga kõiki kristlasi (kelle ülempreester on Heebrea kirja järgi Kristus), kuid kus nimetust «preester» ei kasutata iialgi mingi kristliku koguduseameti nimetusena.

Religiooniloolased ja kirikuloolased oletavad, et kristlik kirik võttis preestriameti üle oma paganlikust ümbruskonnast ning küllap avaldas sellele mõju ka Vana Testament, kus on juttu preestritest ja preesterlusest, sest kirik mõistis ennast «uue Iisraelina». Preesterluse tekkimine on kiriku ajaloos lahutamatult seotud ka armulaua mõistmise muutumisega: preesterlus tekib siis, kui armulauda hakatakse tõlgendama ohvrina (esialgu koguduse tänu- ja kiituseohvrina, seejärel lepitusohvrina ehk Kristuse ohvrisurma kordamisena, mis on vastuolus Heebrea kirja õpetusega Kristuse ohvri ainukordsusest ja lõplikkusest (vt Hb 10:1 jj.). «Ohverdamisest» saab preestri (eeskätt piiskopi kui ülempreestri) ainuõigus, kuigi Uus Testament ei sätesta kusagil, kes võib armulauda seada.

Lutheri õpetus üldisest preesterlusest on radikaalne, võiks öelda lausa revolutsiooniline. Ta ei kaota küll ära vaimulikku ametit, ent lükkab tagasi olemusliku vahe ilmikute ja vaimulike vahel. Ja kui me mõtleme sellele, et Luther rõhutab üldist preesterlust eeskätt seoses meeleparanduse sakramendiga, siis on mõistatav, mille vastu see õpetus oli suunatud – vaimulike võimule ilmikute üle, kuna tolle võimu teostamise instrumendiks oli meeleparanduse sakramendi juurde kuuluv kohustuslik piht.

Teoses «Kiriku Paabeli vangipõlvest» heidab Luther otsustavalt kõrvale pihi sakramentaalse tähenduse ning «Suures katekismuses» lükkab tagasi pihi kohustuslikkuse, öeldes: «Pihist me oleme alati õpetanud, et see peab olema vaba. Seetõttu oleme kõrvaldanud paavsti türannia, nii et me nüüd oleme lahti kõigist tema sundusest ning vabastatud talumatust ikkest ja koormast, mis sellega on kristlaskonnale peale pandud.» Vaimuliku ameti vajalikkust täiel määral jaatades lükkab Luther tagasi käsitluse ilmikute kohal kõrguvast kiriklikust hierahiast, rõhutades (ja seda eriti oma teoses «Saksa kristlikule aadlile»), et vaimulikkonnal ei ole mingit õigust nõuda endale kuulekust ilmikutelt, sest vaimulikud ei seisa üle ilmikute – ilmalik seisus on Lutheri käsitluses samamoodi Jumala seatud kui vaimulik seisus, kuid neil pole alluvusvahekorda.

Jaan Lahe Viimsi koguduse õpetaja

Viimsi koguduse õpetaja

(Järgneb.)