Usutunnistuskirjad: traditsioon, pärand või kiriku hääl tänapäeval? 3.

3.
(Algus EK nr 1, 7.1.2009.)
Luterlikes usutunnistuskirjades vastab kirik ilmutusele, mille ta on saanud pühakirjast. Kreekakeelne sõna usutunnistuse kohta – homologia –, mida pühakiri kasutab, tähendab tegelikult rohkem kui lihtsalt usutunnistust. See hõlmab ka pattude tunnistamise ja kahetsuse väljendamise, see tähendab veel kiitmist ja austamist ning viimaks on see usu tunnistamine ja õpetuse väljendamine. Usutunnistust tuleb mõista tema kolmekordses tähenduses.
Usutunnistuskirjad ja liturgia
Piiblis esinev sõna usutunnistuse kohta osutab sellele, kui lähedal on üksteisele palve, austamine, lunastuse kuulutamine ning Jumala kiitmine ja Tema armu eest tänamine. Usutunnistused on lähedalt seotud liturgiaga ja liturgia peab ka ise väljendama kiriku õpetust. Usutunnistus, õpetus ja liturgia on omavahel seotud. Kui me pühitseme liturgiat, siis õpetav ja tunnistav kirik palvetab ning palvetav kirik õpetab ja tunnistab. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.
Usu tunnistamise liturgiline iseloom tuleb kõige paremini esile usutunnistuste – Nikaia, apostliku ja Athanasiuse usutunnistuse – juures. Kolm nimetatut kuuluvad luterlike usutunnistuskirjade hulka, sisaldudes Konkordia raamatus ja leides kasutamist kiriku jumalateenistustel. Kuid teisedki usutunnistuskirjad rajanevad sellel, mis toimub jumalateenistusel.
Me tunnistame oma patte, sest teame tänu pärispatu õpetusele, mis on patt; kuulutame evangeeliumi, tunnistades Kristust kui Päästjat; pühitseme armulauda ning tunnistame Kristuse Ihu ja Vere reaalset kohalolekut, nagu usutunnistuskirjad seda õpetavad; toome Jumalale oma palved, sest meile on õpetatud, et taevane Isa tahab, et me Tema poole palvetaksime, jne.
Usutunnistuskirjad ja katoolne kirik
Luterlikud usutunnistuskirjad väljendavad kiriku ühtsust, nii selle vertikaalset kui horisontaalset dimensiooni, mis tähendab seda, et me tunnistame ühes kõigi aegade usklike ja pühakutega, kes on elanud enne meid, alates vanaaja isadest, apostlitest ja märtritest kuni usupuhastuse ja möödunud sajandite konfessionaalse ärkamise isadeni ja meie kaasluterlasteni kõikjal maailmas. Usutunnistuskirjade siht on üksmeele loomine ja säilitamine, ühendades sel viisil usklikud kirikuks.
Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole kirjutatud üldise või katoolse kiriku ühele fraktsioonile või osale. Vastupidi, nad tahavad väljendada kõigi aegade ja paikade katoolse kiriku usku ning õiget õpetust. Nad ei taha kirikut lõhestada, vaid teda ühendada; nad ei taha olla eksklusiivsed, vaid inklusiivsed, kuid samas salgamata tõde või lahknemata sellest.
Selles seoses näib olevat oluline osutada sellele, et luterlikke usutunnistuskirju ei saa käsitada konfessionaalset laadi dogmaatikaõpikutena, milles käsitletakse kõiki õpetusküsimusi ja mis hõlmavad kõiki kiriku dogmasid. Seda viga tehakse kaunis sageli, kui mis tahes õpetust, mida Konkordia raamatus otseselt ei käsitleta või puudutata, nähakse ebaluterlikuna ja lükatakse seetõttu tagasi. Niisugune lähenemisviis näeb usutunnistuskirju täiesti ebaajaloolisel viisil.
Vastupidi, me peame alati meeles pidama, et luterlik reformatsioon ei kavatsenud kunagi luua uut kirikut või lõhestada olemasolevat, vaid tahtis olla üksnes uuendusliikumine olemasolevas kirikus, eesmärgiga puhastada kiriku õpetust ja praktikat. Seega ei tahetud eitada, hüljata või asendada varasemat magnus consensus’t, pigem taheti seda kaitsta eksituste eest ja puhastada kõikidest kuritarvitustest ning väärarengutest, mis olid kirikusse tunginud.
Et mõista õigesti usutunnistusi ja seda, mida nad õpetavad, peame tundma Lutheri ajal ja enne seda valitsenud usulist konsensust. Kõiki õpetusi, mida otse ja selgesõnaliselt tagasi ei lükata, ei tule pidada lahutavaks, vaid kõigi poolt omaks võetud pärimuse osaks. Nendes küsimustes, mida ei tõstatatud, ei olnud teoloogilisi eriarvamusi. Need on näiteks pühakirja jumalik päritolu või vaimulik amet.
Seni, kuni usutunnistuskirjad neid küsimusi otseselt ei puuduta, ei sea nad kahtluse alla traditsioonilist positsiooni ega ütle lahti konsensusest, vaid väljendavad luterlaste nõustumist traditsioonilise õpetusega. See on osa nende taotlusest kõnetada kogu kristlaskonda.
Usutunnistuskirjad – traditsioon ja pärand?
Ma kasutan termineid nagu «traditsioon» ja «pärand», millele tuleks nüüd lähemalt tähelepanu pöörata. Mõlemat väljendit võib õigusega kasutada usutunnistuse kohta, kuid seda võib teha ka täiesti ebaõigel ja eksitaval viisil. Kui inimesed kõnelevad usutunnistusest kui nende oma traditsioonist või pärandist, tuleb hoolega tähele panna ja järele uurida, mida sellega tegelikult mõeldakse, sest neid väljendeid kasutatakse sageli selleks, et usutunnistusest lahti öelda, selle kehtivus kahtluse alla seada ja see viimaks tegelikult hüljata.
(Järgneb.)