Usutunnistuskirjad: traditsioon, pärand või kiriku hääl tänapäeval? 1.

1.
Nimetus «luterlane» või «luterlik» ei ole kaitstud autoriõigusega. Kes iganes tahab neid kasutada, võib seda teha ja väita, et ta ise või tema kirik on luterlik.
Näiteks kehtib see Saksamaa unioonikirikute kohta. Kui nende esindajad sõidavad välismaale ja neilt küsitakse nende usutunnistuse ja kirikliku kuuluvuse kohta, vastavad nad enamasti: «Ma olen luterlane, minu kirik on luterlik.» Sest öelda «ma olen unionist» tähendaks seda, et sind seostataks Põhja-Iirimaa teatava poliitilise vooluga, aga mitte konkreetse kirikuga.
Mis teeb luteri kiriku luterlikuks 21. sajandil?
Nimetust «luterlik» kasutatakse üpris mitmel viisil. Paljudel juhtudel seostatakse seda 16. sajandi suure reformaatori isikuga, kuid mitte niivõrd tema teoloogiaga või sellega, mida ta tunnistas. See sõltub sellest, kellena Lutherit nähakse – kas usulise geeniusena, niinimetatud keskaja pimedusest vabastajana, kiriku purustaja või puhastajana, progressiivse või konservatiivse mehena, revolutsionäärina, rahvuskangelasena, uue, rahvusliku kiriku asutajana või katoolse kiriku eestvõitlejana, deemoni või pühakuna. Ajalooliselt distantsilt vaadatuna näib Lutheril olevat palju erinevaid palgeid.
Need, kes Lutherit imetlevad ja teda järgida tahavad, püüavad teda oma huvides ära kasutada. Seda tegid 16. sajandi humanistid ja entusiastid ning üritas isegi Calvin, seda tegid hilisemal ajalooperioodil pietistid ja ratsionalistid, samuti liberaalteoloogid ning 20. sajandil isegi natsid ja kommunistid. On ju uhke ja kasulik ehtida end Lutheri suure nimega.
Rääkimata siis nendest, kes kasutavad teda ära ärilisel otstarbel, leides, et Lutheriga saab alati kõikvõimalikku äri teha, alates turismist ja suveniiride müügist kuni Lutheri kommide, kookide, õlle või milleni iganes, mida tänapäeval võib leida Wittenbergis, kus ei tunta enam kuigi palju Lutheri õpetust, kuid tähistatakse igal aastal tema abiellumist avaliku rongkäiguga ajaloolistes kostüümides.
Kui Luther on meie jaoks lihtsalt üks suur ajalooline isik ja me nimetame endid luterlasteks ainult selle pärast, siis kas pole see umbes sama mis ajaloolistes kostüümides marssimine? See Luther, kellele me peaksime tähelepanu pöörama ja kellelt õppima, ei ole ju niisugune, nagu ma äsja kirjeldasin – turismile, ärile ja igasuguste ideede edendamisele kaasa aitav või siis imetlemiseks üles pandud monumentide, kuid muidu unustusse vajunud tegelane.
Luther ise ei tahtnud olla keegi muu kui katoolse kiriku õpetaja, puhta evangeeliumi õpetuse taasavastaja ja tunnistaja, ja seda ta ka on. Just seetõttu aktsepteeris kirik tema reforme ja nimetas end luterlikuks (või kui täpne olla, tegid seda tema vastased). Nii oli see kuni 17. sajandi lõpuni, kuid siis asjad muutusid.
Hermann Sasse kirjeldab seda oma 1934. aastal ilmunud raamatus «Was heisst lutherisch?» (inglise keeles «Here We Stand», 1938) nii: «Kuid siis saabus aeg, kui evangeeliumi õpetuse olemust (das Wesen) ei mõistetud enam kiriku õpetuse kohaselt ning hakati reformatsiooni tõlgendama valesti.»
Kõneldes armulauaõpetusest (kuid see kehtib ka kõikide teiste luteri kiriku õpetuste kohta) ütleb Sasse: «Kui seda enam ei tunnistata, vaid esitatakse lihtsalt kui üht ajaloolist asja …, siis ta sureb… Sel momendil, kui kaob kiriku õpetus, saab alguse Lutheri [kui ajaloolise isiku] austamine… Lutheri uurijad asendavad luterliku õpetuse ja koguvad selle asemel tema reliikviaid ning eksponeerivad neid…
Palverändurite protsessioonid … vaatlevad neid samasuguse austusega kui keskaegsed palverändurid Friedrich Targa (Lutheri patrooni) reliikviate kollektsiooni [Wittenbergi lossikirikus]… Ainult et indulgentse ei müüda, kuid mitte sellepärast, et Luther need kõrvale heitis, vaid pigemini Claus Harmsi [19. sajandi alguses elanud väljapaistev luterlik teoloog ja pastor] poolt mainitud põhjusel – kui 16. sajandil maksis patukustutus raha, siis 19. sajandil saab igaüks selle endale ise täiesti tasuta muretseda.» (Sasse, Union und Bekenntnis, 1936, lk 18)
Sasse jätkab: «Kiriku õpetajana jäi ta [Luther] ise oma õpetuse varju, sest iga ehtne kiriku õpetaja, nagu ka ehtne apostel ja prohvet tunnistab oma missiooni kohta, et ta on ainult selle õpetuse vahendaja, mis ei kuulu temale… «Ist doch die leer nit meyn» [«See õpetus ei ole minu oma»] – seda öeldes protesteerib Luther selle vastu, et tema järgijaid nimetatakse tema nimega, mis sai aga tavaks. Selles seisneb reformaatori ja sekti asutaja erinevus.» (Was heisst lutherisch?, lk 67)
Luther ei pidanud ennast asendamatuks – ja tegelikult «Saksa reformatsiooni ajaloos jäi Lutheri isik varsti pärast 1530. aastat tagaplaanile ega mänginud kuni oma surmani enam sellist rolli nagu Calvini isik» (Sasse, lk 23).
(Järgneb.)

Jobst Schöne on  Saksa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku emeriitpiiskop. Tema ettekanne on peetud luterlikul teoloogiakonverentsil Klaipedas 18. juunil 2008. 
Tõlkinud Veiko Vihuri.