Usklikkus ja Eesti ühiskond, 3. osa

(Algus Eesti Kirik nr 42, 3.11.)

Haridus
Jälgides viimase kümnendi jooksul erinevates haridusgruppides usku suhtumise muutust, saab viidata küllaltki tähenduslikule tendentsile (tabel 5). Ilmneb, et võrdlusperioodi algusaastal oli kõrgema haridusega vastajate seas võrreldes madalama haridusega vähem usklikke ja rohkem usu suhtes ükskõikseid inimesi. Seevastu perioodil 1993-2003 toimunud nihked osutavad, et huvi usu vastu on suurenenud ennekõike kõrgema haridusega vastajate hulgas: nii tõusis tõsiusklike osakaal 5%-lt 12%-le. Ja mis samuti oluline – usueitajaid on selles grupis mõlemas küsitluses üksnes 4-5%.

Tabel 5. Erineva haridusega inimeste suhtumine usku aastatel 1993-2003, %

Suhtumine usku	1993		2003
	Alla kesk	Kõrgem	Alla kesk	Kõrgem
Olen usklik	14	5	10	12
Olen mõneti usust mõjutatud	29	31	18	29
Olen ükskõikne	31	46	31	39
Suhtun usku eitavalt	9	4	18	5
Raske öelda	17	14	23	15

Allikas: «Eesti 93» ja «Eesti 2003», TPÜ RASI

Seevastu alla keskharidusega vastajate seas on muutused negatiivse tähendusega – nende hulgas pole vähenenud mitte üksnes usku soosivalt suhtujate osakaal, seda 43%-lt 28%-le, vaid hüppeliselt on tõusnud ka usueitajate arv, jõudes 2003. aastal 18%-ni. Ka kohtab vastuseid raske öelda tunduvalt enam alla keskharidusega grupis (23%, haritumate seas 15%).
Koondavalt võib positiivse tendentsina osutada, et viimase kümnendi jooksul on tõusnud kõrgema haridusega inimeste huvi usuküsimuste vastu. Selles grupis tõuseb esile kaks selget suhtumist: ühed, kes on leidnud tee usu juurde, ja teised, kelle jaoks on usk kauge temaatika, mistõttu väljendatakse täielikku ükskõiksust. Samas sunnib mõtisklema, miks on madalama haridusega grupis nii palju eitava suhtumisega ja kõhklevaid/kahevahel olevaid inimesi, kes andsid usku puudutavale küsimusele vastuseks raske öelda. Ja eriti – miks on nende hulgas viimase kümne aasta jooksul märgatavalt vähenenud usust huvitatute arv?
Elukoht
Mitmed uurijad, näiteks Põhjamaadest, on väitnud, et usk mängib maaelanike elus suuremat rolli kui linlastel. Eestis näib olukord olevat teistsugune. 1993. aastal oli linna- ja maaelanike suhtumine usku täiesti ühesugune (tabel 6). Ent jälgigem hoiaku muutumist järgnevatel aastatel. Ilmneb, et Tallinna elanike (üldse linnaelanike) huvi usu vastu on viimasel kümnendil tõusnud: tõsiusklikke oli 1993. aastal 7%, seevastu 2003. aastal kaks korda enam.
Samas on maaelanike hulgas usust huvitatute osakaal mõnevõrra langenud, sest kuigi tõsiusklike protsent on kõigil neil aastatel ühesugune (8%), on vähenenud nende osakaal, kes jagavad seisukohta olen mõneti usust mõjutatud. Nende nihete tõttu on olukord maakohtades 2003. aastal järgmine: võrreldes Tallinna elanikega on seal vähem usust huvitatuid, seevastu rohkem usu suhtes ükskõikseid inimesi ja ka eitajaid, kusjuures viimasel juhul on erinevus kahekordne.

Tabel 6. Muutused suhtumises usku erineva elukohaga* vastajate hulgas aastatel 1993-2003, %

Suhtumine usku	1993		2003
	Tallinn	Maa	Tallinn	Maa
Olen usklik	7	8	14	8
Olen mõneti usust mõjutatud	31	30	27	22
Olen ükskõikne	38	38	34	40
Suhtun usku eitavalt	5	9	6	12
Raske öelda	19	15	19	18

* Tabelisse ei ole kantud andmeid teiste linnade kohta (Tartu, Viljandi, Pärnu jt), sest need protsendid kattuvad paljus Tallinna kohta käivatega.
Allikas: «Eesti 93» ja «Eesti 2003», TPÜ RASI

Missugused asjaolud võiksid olla maaelanike usulise leiguse põhjuseks? Mitmeski uurimuses on nähtud probleemi tuumana/olemusena eestlaste ja mitte-eestlaste eluhoiakute eripärasid. Kuid teinekordki arutletakse edasi järgmiselt: eestlased nimetavad end usklikuks vähemal määral kui mitte-eestlased ja kuna võrreldes linnaelanikega on maakohtades eestlaste osakaal kõrgem, siis ilmselt on maaelanikud usukaugemad. Ent meie andmete põhjal see mõttekäik siiski paika ei pea. Maaelanike seas on tõepoolest ülekaalus eestlased, ent nii Tallinnas kui maakohtades elavad eestlased on oma suhtumises usku küllaltki sarnased.
Ennemini võiks erinevuste üheks lähteks olla objektiivsed asjaolud, see, et maaoludes jääb kirik paljude jaoks elukohast kaugele, et suuri massiüritusi korraldatakse ja välismaa tuntud jutlustajad käivad ennekõike linnades, kuhu maainimesel on sobiva transpordi puudumisel raske pääseda jms. Tundub, et küsimus pole niivõrd maainimestes endis, vaid selles, et linnades on viimaste aastate jooksul tehtud suurt tööd usuteema käsitlemisel, mis nüüd on hakanud vilja kandma.
(Järgneb.) 

Virve-Ines Laidmäe