Ülemkarjased aegade tuultes 3. osa

3.
Kui Johan Kõpp 1944. aastal Eestist lahkus, täitsid kodumaal piiskopi ülesandeid asetäitjad, esmalt Anton Eilart ja seejärel August Pähn. Mõlemad saadeti Siberisse. Pärast seda, kui Pähn oli 12. aprillil 1949 arreteeritud, määras konsistoorium 20. aprillil piiskopi uueks asetäitjaks 43aastase Jaan Kiiviti (snd 27.2.1906).

Piiskopi asemel peapiiskop
23. oktoobril 1949 võeti Tallinna toomkirikus vastu EELK uus põhikiri. Erakorralise kirikukogu 52 saadikust oli kohal 44. Otsus sündis ühehäälselt. Külaliste seas viibis riigi esindajana usuasjade volinik. Terve nõukogude aja püsis õhus palju pingeid tekitanud küsimus: kes jääb ustavaks Issandale ja kes läheb koostööle «progressiivse» ühiskonnaga. Nii seda nimetati nõukogude meedias ja ametlikus keelekasutuses.
Samal päeval valiti Jaan Kiivit peapiiskopiks ja mitte piiskopiks, nagu seni oli EELK juhte nimetatud. Miks nii? Juba Rahamägi unistas piiskopkondade loomisest. Nüüd aga valiti peapiiskop ainult ühele piiskopkonnale. Oli see õigeusu traditsiooni mõju? Või hoopis Põhjamaade eeskuju? Seal nimetatakse peapiiskopiks kiriku juhti ja piiskoppideks piirkondlikke juhte. Et siis selguse huvides rahvusvahelisel suhtlemisel?
Või oli põhjus mujal? Salamisi oodati okupatsiooni lõppu ja piiskop Kõpu kojutulekut. Kirikujuhi ametinimetuse muutmist võis põhjustada ka eemalviibiva piiskopi olemasolu.

Võitlus usu ja uskmatuse vahel
Kurat käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata (1Pt 5:8). Nõukogude riik kallas õli võitleva ateismi lõkkesse. Eesmärk oli röövida kirikult tema liikmed, eriti aga pealekasvav põlvkond. Selleks keelati 1949. aastal leeriõpetus.
Massiküüditamise ja kollektiviseerimise järgsel hirmuperioodil leeriskäijate arv tõepoolest langes, kuid pärast Stalini surma ja küüditatute tagasipöördumist Siberist kasvas taas. 1957. a oli kõrgpunkt – 10 017 leerilast. Hruštšov lubas televiisorist näidata Nõukogude Liidu viimast usklikku. Kui eesmärk ei paistnud täituvat, võeti appi kavalus.
Kristlike traditsioonide lõhkumiseks asuti pärast 1954. aastat juurutama nõukogulikke tavandeid: ilmalikud matused, surnuaiapühad, leerikooli asemel suvepäevad («võsaleer»), ateistlikku aseainet otsiti isegi ristimisele. Kuigi kommunistliku ideaali kohaselt ei peaks noored üldse abielu ametlikult sõlmima, tuli siiski luua ilmalikke tseremooniaid, sest kristlik kultuur osutus visaks ega tahtnud teisiti hävida.

Tagandamine «omal soovil»
Vaatamata Jaan Kiiviti noorusele (43 a) ja pikale ametiajale (18 a) kujunes temast tänapäevani kehtiv etalon peapiiskopi ameti jaoks: tark ja väärikas mees, teoreetik ja praktik üheskoos. Tema ametiajal võeti EELK vastu Kirikute Maailmanõukogu ja Luterliku Maailmaliidu liikmeks. Kiivitit peeti läänes üheks usaldusväärsemaks partneriks idabloki kirikutegelaste seas.
Hinnang oli õige. Nõukogude võim oli küll otsinud lojaalset isikut, kelle edutamisele kaasa aidata, aga pettus õige pea – EELK peapiiskop osutus liiga iseseisvaks ja lugupeetuks. Riigivõim püüdis nüüd eluaegseks valitud peapiiskopist vabaneda. Volinik avaldas survet alusetute etteheidetega.
31. augustil 1967 esitas 61aastane peapiiskop lahkumisavalduse. Eesmärk oli täidetud. Jutt tervislikest põhjustest kõlas usutavalt. Jaan Kiivit suri 3. augustil 1971.
Järgmine peapiiskop jätkas sealt, kus eelmine pooleli jäi. 60aastase Alfred Toominga (snd 5.7.1907) pühitses Tallinna toomkirikus 9. juunil 1968 Turu peapiiskop Martti Simojoki. Tooming oli esimene kirikujuht, kes on ristitud täiskasvanuna. Tema vanemad olid Kehra baptistikoguduse liikmed. H. B. Rahamägi ristis 23aastase üliõpilase Tartu Ülikooli kirikus.

Naiste tee kantslisse
Töökäte puuduses hakati juba 1945. aastal ametisse seadma ilma teoloogilise kõrghariduseta aseõpetajaid ja naisusuteadlased lubati jutlustama. Suur abi oli vennaste vendadest. 1949 võeti kasutusele diakoni mõiste. Diakon võis olla ka naine.
Silmapaistvaks teerajajaks osutus Hilja Puusemp, kes varjas oma meest ja samal ajal luges pühapäeviti tema jutlusi kogudusele ette. Tänulikult sellele vaprale naisele mõeldes võttis Pindi kogudus 1964. aastal südamlikult vastu Laine Villenthali jutlustajana ja varsti ka õpetajana: 16. novembril 1967 ordineeris Alfred Tooming esimese naisvaimuliku.
Toomingat mäletatakse rahuliku, tasakaaluka, alalhoidliku ja südamlikuna. Kui ta 70aastaselt suri, elas EELK vaikset ja tagasihoidlikku elu.
(Järgneb.)
Kristjan Luhamets