Ülemkarjased aegade tuultes 1. osa

1.
Piiskop (ἐπίσκοπος) on ülevaataja, kelle ülesanne on juhtida kirikut Kristuse õpetuses.
Vana-Liivimaa päevil asusid meie piiskopid enamasti Tartus, Tallinnas, Haapsalus ja Riias. Pärast Poola, Taani ja Rootsi aegu kujunesid keskusteks Tallinn ja Riia. Kuigi neis linnades asunud kirikujuhte nimetati kindralsuper­intendentideks, täitsid nad siiski piiskopi ülesannet.

Eeskuju jätab jälje
Juba Pauluse ajal oli vaja meelde tuletada, et ülevaataja peab ka oma isikuga olema kogudusele usuliseks eeskujuks (1Tm 3:2–7). Pole siis ime, et ka meie maal on kirikujuhtide vaated avaldanud märkimisväärset mõju rahvale.
Näiteks 1736–1744 oli Riias kindralsuperintendent pietistlike vaadetega Jakob Benjamin Fischer, kes lausa soovitas kirikuõpetajatele koostööd Herrnhuti vendadega, 1724–1748 juhtis Tallinnas kirikuelu Toomkiriku ülemõpetaja Christoph Friedrich Mick­witz, kes avas ukse vennastekogudusele Põhja-Eestis, ning aastatel 1738–1747 töötas Kuressaares superintendent Eberhard Gutsleff, kes viimaks koguni arreteeriti vennastekoguduse töö aktiivse toetamise tõttu.
Kõik need mehed olid oma hariduse saanud Halle ülikoolis prof August Hermann Francke juures ning nende ametiaega kirjeldame tagantjärele kui meie rahva usulise ärkamise üht tulisemat perioodi. Hoogu sattudes lisame, et alles siis said meie esivanematest läbi ja lõhki ristiinimesed.
Nii nagu vennastekoguduse tuline algus oli toetatud kirikujuhtide isiklikust vagadusest, nii on ka edaspidiste ametikandjate usulised hoiakud jätnud jälje meie kiriku igapäevaellu.

Piiskopiameti tagasitulek
Vene kirikuseaduse ajal oli kiriku juht ehk kindralsuperintendent rüütelkonna valida. Eesti rahva vabaduspüüded puudutasid mõistagi ka kiriku juhtimise küsimust. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni kaotati rahvuslikud ja usulised kitsendused ning väljasaadetud kirikuõpetajad pöördusid kodumaale tagasi.
Tartus peeti 31. maist 1. juunini 1917 Eesti esimene kirikukongress, mille tagajärjel sündis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Eestimaa kindralsuperintendent Daniel Burchard Lemm, kes kirikukongressi ajal oli 71aastane, mattis järgmisel aastal oma naise ja siirdus emerituuri. Tema ametit jätkas 57aastane Wilhelm Kentmann, kelle isa ja vanaisa järgi on Tallinnas nime saanud Kentmanni tänav.
Kentmann paistis sinoditel silma oma rahuliku meele ja selge otsustusvõimega. Ka oli tal and inimeste südameid võita. «Kes armastust külvab, lõikab armastust», meenutati hiljem teda järelhüüdes. 1919. aasta sügisel esitas Kentmann lahkumisavalduse.
Kindralsuperintendendi asemele valiti nüüd piiskop. Valijate soov oli uuendada mitte ainult nimetust, vaid ka ameti sisu ja tähendust. Sellise ülesande sai 49aastane Jakob Kukk, kelle Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom 5. juunil 1921 Tallinna Kaarli kirikus ametisse pühitses.

Ilmalikkuse pealetung
Jakob Kukega algab EELK piiskoppide loetelu. Juba temal tuli rinda pista ühiskonna ilmalikustumisega, mille järgmistele vaatustele meie praegu kaasa elame. Toona oli aeg, mil esimese põlve haritlased kritiseerisid teravalt kirikut ning poliitiline eliit vaimustus revolutsioonilistest ideedest.
Nii võttis äsjasündinud Eesti Vabariigi esinduskogu kirikult majandusliku aluse, koolist usuõpetuse ja kiriklikelt talitustelt avaliku tähenduse. Samal ajal kujunesid kiriku sees välja teineteisega võitlevad usuteaduslikud voolud ja teravnes eesti-saksa rahvuslik vastasseis. Kui usuühingute seadus tegi 1926. aastal kirikust sisuliselt koguduste liidu, oli ühtsuse hoidmine üha suurem kangelastegu.
Suurem võit tuli 1923. aastal, kui rahvahääletuse 72% häälteenamus usuõpetuse koolidesse tagasi tõi. Kuna I Riigikogu pidi seetõttu laiali minema, on usuõpetuse küsimus kutsunud esile Eesti ajaloo ainsad erakorralised Riigikogu valimised.
Pikaajalist mõju on avaldanud 1926. aasta perekonnaseadus, millega Eesti riik ei tunnistanud laulatust enam abielu sõlmimisena, vaid rajas selle asemele ilmaliku perekonnaseisuameti. Nüüd oli kõigil, kes Jumala palge ees abielluda ei tahtnud, võimalus registreerida oma kooselu vallamajas. Selline «kooseluseadus» ei vajanud enam Jumalat ega kiriklikke talitusi.
Nende muutuste keskel ei olnud kirikujuhi koorem kerge. 62aastane Jakob Kukk suri 25. juulil 1933 ning maeti Tallinna Kaarli vanale surnuaiale.
(Järgneb.)
Kristjan Luhamets