Uku Masingust kui varase kristluse uurijast 2. osa (Algus EK nr 49, 9.12.09.)

Masing esindab seisukohta, et lisaks Jeruusalemma kogudusele oli algusest peale oluline ka Galilea kogudus ja et nende koguduste vahel valitses rivaliteet esikoha pärast. Masing on veendunud, et Galilea koguduse tähtsus on teenimatult maha vaikitud (kuid peegeldub veel mõningates evangeeliumide pärimuskihistustes), ning arvab, et selle taga on olnud Jeruusalemma algkoguduse soov olla ainus algkogudus.
Jeruusalemma algkoguduse meestele (kelle esindajateks on Peetrus ja Jeesuse vend Jaakobus, kellest teab rääkida ka juudi ajaloolane Josephus Flavius) heidab Masing ette ülbust ja võimuiha ning toob selle kohta rohkesti näiteid.
Ta kirjutab: «/—/ Jeruusalemma kogudus on püüdnud kõikjal kehtestada oma ülemvõimu. Samaarlasile võisid ju ainult Peetrus ja Johannes (s.t Jeruusalemma võimumehed. – J. L.) vahendada õiget Püha Vaimu (Ap 8:15), ning Korneeliuse lugu, mis ignoreerib Kaisarea Filippust, on päälegi veel väga selge ja kurb näide sellest, kuidas rejudaiseerijad on mõistnud Kristuse õpetust (Ap 10:1–11:18).» (Meil on lootust, 1998, lk 238)

Algkristluse suunad
Juba nimekas 19. sajandi teoloog Ferdinand Christan Baur (1792–1860) oli eristanud algkristluses kahte peamist konkureerivat suunda – juudakristlust (mille peaesindajaks ta pidas Peetrust) ja paganakristlust (mille peaesindaja oli Bauri meelest «paganate apostel» Paulus). Nende kahe suuna leppimisest ning Moosese Seadusega seotud vastuolude ületamisest sündis Bauri arvates varases kristluses uus kvaliteet, mida Baur tähistab mõistega «varakatoliiklus».
Nagu tänapäevane algkristluse uurimine, nii arvestab ka Uku Masing veelgi suurema hulga erinevate algkristluse rühmitustega. Eriti paelub teda neist üks, mida ta ise on nimetanud Toomakristluseks. Masing kirjutab: «Võib-olla on mõnel teoloogil Oxyrchynchose logion’e (Kesk-Egiptusest Oxyrchynchosest leitud Jeesuse sõnade kogumik. – J. L.) uurides olnud samasugune tunne nagu mõnd muusikapala kuulates.
Midagi taolist pakkusid mulle vähemalt «Tooma teod» (TT) (varakristlik teos, mis jutustab apostel Tooma reisist Indiasse. – J. L.), Saalomoni oodid (süüriakeelne varakristlik hümnide kogumik. – J. L.), lugu Joosepist ja Asenathist (tõenäoliselt Aleksandria juutkonnast pärinev romaanilaadne jutustus ühe egiptuse preestri tütre pöördumisest juudi usku. – J. L.), mõned tekstid vanemast süüria ja mandalaste (ainus tänapäevani säilinud gnostiline rühmitus. – J. L.) kirjandusest, teatud mõttes ka Johannese evangeelium.  Seepärast ja just väga vanade TT-de pärast kujundasin endale aastal 1950 pildi kristlusest, mida nimetasin «Toomakristluseks». TE avastamine ja selle tõlge Leipoldti poolt (Johannes Leipoldt, saksa Uue Testamendi teadlane. – J. L.) aastal 1958 oli mulle viimaseks tõendiks, et mu arusaam ei ole väga kaugel tõest. Pääle Jeruusalemma (Jaakobuse ja Peetruse ja Pauluse) kristluse on olnud veel kolmaski, omapärane vana kristlus. Selle kirjandust võib nimetada niihästi gnostiliseks kui ka ekstaatiliseks.
Kuid ei piisa ühestki säärasest iseloomustusest. See kirjandus on nende inimeste elutunde sete, kes veel Jeesust olid näinud, teda Jumalaks suutsid kujutella ja seetõttu temaga koos õigete inimestena (või jumalatena) olid elanud. Nad elasid «uues maailmas», sest nad ise olid saanud uueks. Nad olid vabad. Vabad sunnist olla need ja jääda nendeks, kes nad olid. Vabad sunnist jääda patusteks inimesteks, või teisi sõnu: nad suutsid meelt parandada ja areneda. /—/
Need kristlased /—/ said vabadeks inimesteks, sest nad tunnetasid, et tema, Jeesus ja inimene, oli ühtlasi Jumal. Tema lunastas nad paratamatusest jääda oletatava paratamatuse orjadeks, sest temas ja tema läbi muutus võimatu võimalikuks.» (Meil on lootust, 1998, lk 237–238)
Toomakristluse suhetest teiste algkristluse suundadega järeldab Masing: «Kristliku kiriku tekkimine pole olnud mingi idüll kahe omavahel leppinud rivaaliga, vaid äge võitlus erinevate suundade ja valitsevate keskuste vahel. Johannese evangeeliumi on tõenäoliselt mitmeti ümber redigeeritud, et saavutada sellele üldist tunnustust. Seeläbi anti toomakristlaste ringile väike võimalus edasi eksisteerida. Kuid mitte enamat. Ajaloos aga muutub just selle ringkonna maailm ikka ja jälle elusaks, mida juhtub väga harva kõrgi Jeruusalemma algkoguduse maailmaga.» (Ibid., 240)
Erinevate vaadete ja rühmituste paljusus varases kristluses on tänapäeval varase kristluse uurijate hulgas üldtunnustatud tõsiasi. Ükski tõsiselt võetav teadlane ei usu enam tänapäeval varakristliku ajalookirjutamise enda poolt loodud pilti ühtsete vaadetega kirikust, kus alles pärast apostlite surma hakkasid levima eksiõpetused, mis kiriku killustasid. Ka müstilist aspekti on hakatud varases kristluses taas rõhutama.
(Järgneb.)