Ühest vähetuntud eesti teoloogist – Kaide Rätsepat meenutades 2. osa

(Algus EK nr 10, 17.3.)
1954. aastal määras konsistoorium Kaide Rätsepa Toompea Kaarli koguduse I pihtkonna õpetajaks. II pihtkonna õpetajaks määrati Edgar Hark. Kaarli koguduse liikmed ja Rätsepa ametivennad mäletavad, et kahe mehe koostöö oli sujunud hästi. Paralleelselt kogudusetööga jätkas Rätsep oma õpinguid.
Huvi budismi vastu
Ta oli lõpetanud Usuteaduse Instituudi 1952. aastal ja kirjutaas nüüd magistritööd. Rätsepa uurimisteemaks oli toomakristlus ja tõuke seda uurida sai ta Uku Masingult, kes oli tollal Usuteaduse Instituudi õppejõud. Masinguga oli Rätsep tutvunud õpingute ajal UIs ja temast oli saanud Voldemar Kuljuse järel Rätsepa teine vaimne õpetaja, või nagu Rätsep ise ühes kohas öelnud on – tema guru (sanskriti k `õpetaja’; vaimne õpetaja budismis ja hinduismis).
Rätsep oli valinud oma erialaks Uue Testamendi teaduse (tema diplomitöö oli käsitlenud 1. Peetruse kirja autorsuse küsimust). Masinguga suheldes hakkas Rätsep huvituma aga budismist. Talle kui uustestamentlasele tundus intrigeeriv paralleelide olemasolu budismi ja ristiusu vahel (neid ei eita tänapäeval ükski religiooniloolane, sest nii budism kui ka kristlus on lunastusreligioonid, usundid, milles on keskseks küsimuseks inimese vabanemine millestki/millekski).
Uku Masing läks aga siin veelgi kaugemale, väites, et mõlemad usundid on juba esimestel kristlikel sajanditel teineteisega vahetult kokku puutunud ja teineteist mõjutanud. Masing seostas seda kokkupuudet apostel Tooma isikuga ning ehitaski Tooma nimega seotud varakristlikule kirjandusele üles oma teooria nn toomakristlusest, mille Rätsepki omaks võttis. Kuna Rätsep pühendas teadlasena suure osa oma elust just selle teema uurimisele, tuleks siin sellel lühidalt peatuda.
Apostel Toomas
On säilinud hulk varakristlikke teoseid, milles mängib olulist rolli Jeesuse jünger Toomas. Neist teostest kõige tähtsamad on Tooma evangeelium, mis kujutab endast Jeesuse ütluste kogumikku (evangeeliumi olemasolu on tõestatud juba II sajandil ning ta on kirjutatud kopti keeles ja tekkinud ilmselt Süüria alal, kus apostel Toomast hinnati väga kõrgelt), ja Tooma teod (kirjutatud ilmselt III saj I poolel süüria keeles, kuid teosest on olemas ka kreekakeelne versioon ning töötlused ladina, etioopia ja armeenia keeles), mis jutustab apostel Tooma misjoniretkest Indiasse ja tema märtrisurmast.
Tooma tegude järgi misjoneeris Toomas kuningas Gundaphoruse valitsusajal. Too on tõepoolest elanud ja Loode-Indias valitsenud kuningas, kelle valitsusaeg on dateeritud mündileidude põhjal I sajandisse pKr. On tähelepanuväärne, et kui Euroopa misjonärid XV-XVI sajandil Indiasse jõudsid, leidsid nad eest kristliku kogukonna, kes nimetas oma rajajaks apostel Toomast. See nn toomakristlaste kogukond eksisteerib Indias kuni tänaseni ja säilitab pärimusi Tooma Indias-käigust ja tema märtrisurmast (teatakse martüüriumipaika).
Tooma evangeeliumit ja Tooma tegusid on teadlased hinnanud erinevalt. Nii paigutavad mõned teadlased Tooma evangeeliumi gnostiliste evangeeliumide hulka. Teised eristavad evangeeliumis kõrvuti mitut «liini», millest vaid üks on gnostiline.
Uku Masing ja Kaide Rätsep jõudsid Tooma evangeeliumi uurides seisukohale, et evangeelium ei ole gnostiline, vaid esindab ühte müstilis-ekstaatilist suunda algkristluses, mida nad nimetavad «toomakristluseks» ning mis olevat eksisteerinud kõrvuti Peetruse ja Jaakobuse poolt esindatud juudakristlusega ning Pauluse poolt esindatud pagankristlusega.
Uku Masing kirjutab: «Peale Jeruusalemma (Jaakobuse ja Peetruse) ja Pauluse kristluse on olnud veel kolmaski, omapärane vana kristlus. Selle kirjandust (st toomakirjandust – J. L.) võib nimetada niihästi gnostiliseks kui ka ekstaatiliseks. Kuid ei piisa ühestki säärasest iseloomustusest.
See kirjandus on nende inimeste elutunde sete, kes veel Jeesust olid näinud, teda Jumalaks suutsid kujutella ja seetõttu temaga koos õigete inimestena (või jumalatena) olid elanud. Nad elasid «uues maailmas», sest nad ise olid saanud uueks.
Nad olid vabad, vabad sunnist olla need ja jääda nendeks, kes nad olid. Vabad sunnist jääda patusteks inimesteks, või teisisõnu: nad olid suutelised parandama meelt ja arenema edasi. Patt ise kaotab ju oma võimu, kui tunnetatakse, et ta pole mingi loomuvajadus või välditamatu ning muudetamatu saatus.
Need kristlased olid saanud vabadeks inimesteks, sest nad olid tunnetanud, et tema, Jeesus ja inimene, oli ühtlasi Jumal. Tema lunastas nad paratamatusest jääda oletatud paratamatuse orjadeks, sest temas ja tema läbi on võimatu saanud võimalikuks.» (Uku Masing, Usklik Toomas. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. EELK Konsistooriumi väljaanne, Tallinn 1984, lk 25.)
Masing ja Rätsep usuvad Tooma tegude pärimust, mille järgi Toomas misjoneeris Indias, ja arvavad, et toomakristlus tekkis Indias apostel Tooma misjonitöö tulemusena. Kuna misjoneerida tuli budiste, siis olevat Toomas kasutanud kristliku sõnumi edasiandmiseks budistidele arusaadavaid mõtteid. Nii seletavad Masing ja Rätsep Tooma evangeeliumis leiduvaid mõtteid ja väljendeid, millele nad leidsid analoogiaid budismist.
Masingu ja Rätsepa teooria toomakristlusest ei ole leidnud teadusmaailmas üldist tunnustust. Enamik uurijaid peab paljusid Tooma evangeeliumi Jeesuse ütteid gnostilisteks ja ka Tooma Indias-käik ei ole leidnud tõestust. Nii käsitlevad näiteks Bornkamm ja Dihle lugu Tooma Indias-käigust misjonilegendina, mille taustaks on kultuurilised ja kaubanduslikud kontaktid Süüria ja Põhja-India vahel.
Kuid on ka neid, kes peavad Tooma Indias-käiku võimalikuks, sest arheoloogiliste leidude põhjal on tõestatud, et juba I sajandil pKr olid tihedad kaubanduskontaktid Rooma riigi ja India vahel (Tooma tegude järgi purjetabki Toomas Indiasse ühe kaupmehe laevaga). Igal juhul on Masingu ja Rätsepa hüpotees toomakristlusest teaduslikus mõttes äärmiselt intrigeeriv ja jääb selleks ilmselt ka siis, kui seda ei õnnestu tõestada.
Vastandus üldtunnustatule
Lisaks toomakristluse uurimisele oli Kaide Rätsep 1957. aastast alates tegev Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi õppejõuna. 1958. aastal sai ta stipendiumi, et asuda õppima Oxfordi ülikoolis. Järgnevad kolm aastat viibiski Rätsep Inglismaal. Siin uuris ta intensiivselt varakristlikku kirjandust ja kaitses seejärel teadusliku töö toomakristlusest, mille eest talle anti teaduskraad Bachelor of Literatur (kirjanduse bakalaureus).
1961. aastal pöördus Rätsep kodumaale tagasi. Ta jätkas tööd Kaarli koguduses ning hakkas pidama Usuteaduse Instituudis seminare toomakirjandusest. Pärast seda luges ta UIs veel Rooma kirja eksegeesi ning teisigi Uue Testamendiga seotud kursusi.
Olen vestelnud mitme tollase UI üliõpilasega, oma praeguste vanemate ametivendadega, kes kuulasid Kaide Rätsepa loenguid ning palunud neil iseloomustada, milline oli Rätsep õppejõuna. Rätsepa loenguid on iseloomustatud küll huvitavate ja omanäolistena, kuid samas on tema kuulajad märkinud, et Rätsepale oli olnud omane pea kõigis teaduslikes küsimustes vastanduda üldtunnustatud seisukohtadele.
Ka olnud tema hinnangud paljude nimekate Euroopa teoloogide kohta järsult mahategevad ja üks Rätsepa tollastest kuulajatest teab meenutada, et Rätsep olla öelnud, et tema meelest on suurem osa kontinentaalsest (st väljaspool Inglismaad viljeldavast) teoloogiast pahn.
Tollane üliõpilane, nüüdne Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer meenutab Rätsepa loenguid nõnda: «Tema loengu pidamise tunnuseks oli, et ta dikteeris ja kui keegi ei jaksanud sõna-sõnalt ülesse kirjutada, siis oli ta valmis kordama. Sedaviisi jõudis ta oma loenguga väga aeglaselt edasi. Mul on silma ees, et ta oli lillakat värvi pliiatsiga või pastakaga loengu üles kirjutanud ja mõnel korral jõudis ta ette lugeda pisut üle lehekülje ainult. Nägin, sest istusin talle lähedal. Mu meelest luges ta tavaliselt ainult ühe tunni.»
Keegi Rätsepa tollastest üliõpilastest ei suuda meenutada, et oleks teinud talle eksamit ja Eenok Haamer mäletab, et Rätsep eksameid vastu ei võtnudki. Tollased Rätsepa kuulajad on öelnud ka, et Rätsepaga ei olnud kerge kontakti saada. Nii meenutab tema tollane kuulaja, praegune Tallinna Jaani koguduse õpetaja Toomas Paul, et Rätsep oli olnud õppejõuna erakordselt reserveeritud.
Sarnaselt iseloomustab Rätsepat ka Eenok Haamer, kes ütleb: «K. Rätsep oli väga tagasihoidlik ja isegi nagu aristokraatlik oma hoiakult. Väga lähedasi kokkupuuteid pole mul temaga olnud. Ebasõbralikkust ma pole temast näinud. Kuid üldiselt hoidis ta oma tunded varjul ja ta nägu ei reetnud midagi. Ta jäi kuidagi kaugeks ja kättesaamatuks. Selline tunne on praegu, kui temale mõtlen. Nagu üks vari oli ta peal ja tema selle varju taga hämaras.»
Puudub tööde biograafia
1964. aastal sai Rätsep Tallinna praostkonna praostiks. Kirikutööd tegi ta kuni 1983. aastani, mil ta oli sunnitud haiguse tõttu vaimuliku ametist loobuma. Sunnitud lahkumine oli Rätsepale suureks löögiks, kuid sellega ei lõppenud veel tema teoloogiline töö.
Ta jätkas teoloogiliste uurimuste kirjutamist ja tegi seda kuni surmani 22. aprillil 1994. aastal. Tema töid on avaldatud meie kiriku almanahhis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ning Usuteaduse Instituudi toimetiste sarjas ilmunud kogumikes Studia Ecclesiastica Orientalia (1986) ning Töid eksegeetika ja kirikuloo alalt (1990).
Rätsepa artikleid on ilmunud ka Usuteaduse Instituudi õppejõudude juubeliteks ja mälestuspäevadeks mõeldud käsikirjalistes kogumikes ning võõrkeelsetes teoloogia ajakirjades, kuid tänaseni ei ole koostatud Kaide Rätsepa tööde täielikku biograafiat.
Veel praegugi elab terve põlvkond silmapaistvaid vaimulikke ja teolooge, kes on olnud Kaide Rätsepa otsesed õpilased. Inimesi, kelle vaimulikuks Rätsep on olnud, on aga veelgi rohkem. Rätsepa teoloogiline pärand ootab läbitöötamist ja analüüsimist, kuid juba praegu võib öelda, Kaide Rätsep kuulub vaieldamatult meie kiriku silmapaistvate teoloogide ja vaimulike hulka.
(Lõpp.)
Jaan Lahe