Tõotatud maa imelised elukad 3. osa

3.
Pojad on pesahoidjad ja alul toidavad vanemad neid nn pugupiimaga (väga toitev ollus, mida eritavad vanemate maoseinad). Hiljem söödetakse poegi vanalinnu pugus pehmendatud taimeseemnetega. 25 päeva pärast koorumist on noor tuvi lennuvõimeline ja valmis iseseisvaks eluks. Tuvid on enamikus seltsingulised linnud, kes taluvad üksteist lähestikku pesitsedes, samuti toiduotsinguil ning joogikohtades.
Meil Eestis elab kolme liiki tuvisid (õõnetuvi, kaelustuvi ja kodutuvi) ning kaht liiki turteltuvisid (turteltuvi ja kaelus-turteltuvi). Iisraeli aladel on samad liigid, välja arvatud õõnetuvi, kes on metsade liik ning meilgi mitte eriti sage. Turteltuvidest elutseb sealkandis veel ida-turteltuvi (Streptopelia orientalis) ja üsna väike senegali turteltuvi (Streptopelia senegalensis), viimati nimetatud liik on paikse eluviisiga, väga inimesi usaldav ning ehitab pesi hoonete katustele ja karniisidele.
Küll aga on Iisraelis, Põhja-Aafrikas, Vahemere ümbruse maades ja Edela-Aasias levinud kaljutuvi (Columba livia) ja see liik on meilgi oma kodustunud ning poolmetsistunud isendite kaudu hästi tuntud kodutuvina (Columba livia rustica).
Tuvisid kasutatakse kõikjal nende levialal toiduks ja küllap neid ka Iisraelis püüti põldudel toitumisretkedel ning joogikohtades. Tuvid joovad palju ning külastavad iga päev joogikohti, lennates selleks kümneid kilomeetreid. Nende omapäraks on veel see, et nad ei joo teiste lindude kombel (tuletage meelde, kuidas kana joob), vaid pistab noka vette ja imeb.
Igasugune nõudlus mingi looma või linnu või tema saaduse järele viitab varem või hiljem sellele, et seda liiki püütakse kasvatada. Ilmsesti korjati alguses ka turteltuvide pesadest poegi. Turteltuvide kasvatamise kohta andmeid pole, kuid tavalise kodutuvi ehk kaljutuvi koduvariandi kohta on teada, et neid kasvatati tehistingimustes.
Inimene kasutas ära asjaolu, et piisab vaid tuvilas iga tuvipaari tarbeks rajada kaks pesakohta, kui on võimalik ühelt paarilt saada aasta jooksul kuni 20 järeltulijat. Pärast esimese kahe muna väljahaudumist muneb emaslind juba järgmised kaks muna teise pessa. Noorlindude kasvatamise ja toitmise võtab enda peale isane.
Tuvi kerest moodustab suurema osa lihasmassist rinnalihas (on ju tuvid väga head lendajad). Lisaks on tuvisid kasutatud juba väga ammusest ajast sidepidamiseks (kirjatuvidena). Selle kohta on andmeid juba aastast 3000 eKr nii Egiptusest kui Kreekast. Tuvid on teatavasti hea orienteerumisvõimega. Paikses tuvilas kasvatatud linnud suutsid kodu leida kuni 300 km kauguselt, lennates 100–300 meetri kõrgusel kiirusega 60–70 km/h.
Tuvide pidamise juures on hea asi see, et kui avada hommikul tuvila luugid, siis lendavad nad ise ümbruskonda toitu otsima. Kui aga on tarvis, saab neid kinnisest tuvilast n-ö õrre pealt võtta.
Ilmselgelt tegeldi ka piibliaegadel tuvide kasvatamisega nii toiduks kui ohvriloomadeks. Tuvid pisteti puuridesse või seoti ja kaup oligi müügiks valmis.
Kõik neli evangeeliumi annavad tunnistust templites äritsemisest, mis Jeesust väga pahandas, ta lükkas ümber rahavahetajate laudu ja tuvimüüjate istmeid (Mt 21:12–13; Mk 11:15–17; Lk 19:45–46; Jh 2:13–16).
Tuvi mainitakse Piiblis õige mitmetes kohtades, esimest korda pärast veeuputust, kui Noa saatis kaarna järel laevast välja tuvi maad otsima (1Ms 8:6–12). Ülemlaulus on eriti palju kõige kauni ülistamisel ja võrdlemisel kasutatud muude loomade kõrval tuvi. Tuvi kasutatakse ka Püha Vaimu kujutamisel nii skulptuursel kui maalilisel kujul. Sekulaarses maailmas on ehk tuntuim Pablo Picasso rahutuvi kujutis, kuid eks sellegi taust on vaimuliku sisuga.

Täna ma räägin sulle kaljumägrast
Kui Iisraeli rahvas põgenes Egiptusest, siis ei juhtinud Jehoova teda mitte kõige otsesemat teed mööda tõotatud maale – Kaananimaale. Mindi pikalt läbi kõrbete hoopis Araabia poolsaare lõunaosasse, kuni Siinai mäeni. Jehoova päeval pilvesambana ja öösel tulesambana teed näitamas. Kui Jumal kutsus Moosese enda juurde mäele, et rahvale õpetussõnu jagada, siis võis Mooses neid loomi kindlasti näha, iseasi, kas inimesel, kes elava Jumalaga kohtuma läheb, on üldse aega ja tahtmist loodusvaatlusi teha.
Tegu on umbes jänesesuuruse mütaka, hallikaspruunika karvkattega lühijalgse, pealtnäha sabatu ning väga väikeste kõrvadega  loomaga. Neid on võrreldud väljanägemiselt ümisejatega. Ehk tuleb meelde veel suhteliselt hiljaaegu meie teleekraanidel olnud  reklaam, kus kaks loomakest lehma masseerivad, et «Milka» šokolaadi valmistamiseks tarvitatav piim parem tuleks. Eesti zooloogid on ta nimetanud kaljudamaaniks (Procavia capensis). Ingliskeelne maailm nimetab teda Hyrax’iks ning tänapäeva araablastel on ta ´wa-bar.
(Järgneb.)
Ingmar Laasimer, bioloog