Tõotatud maa imelised elukad 10. osa

10.
Pulstikkits oli laialdaselt levinud alates Egeuse mere saar­test üle Väike-Aasia kuni Armeenia ning Turkmeeniani. Nad asustavad peamiselt mägiseid alasid ning elavad väikestes karjades. Isasloomadel on tugevad sarved ning saba ja kõhu alaküljel haisunäärmed, mis tekitavad tugevat «kitsehaisu». Kodukitsede tõugude arv on lammaste omast palju väiksem.
Igatahes on lambad ja kitsed vanatestamentlikul ajal praktiliselt ainsad massiliselt kasvatatud ja kasutatud koduloomad. Neid  söödi, kasutati ohvritalitustel, neilt sai villa, nahka ja piima. Kui lambavilla kasutati riide ja vildi valmistamiseks, siis kitsekarvadest valmistati telkide katteid (see ei märgunud). Vedelike transpordiks ja hoidmiseks kasutati kitsenahkseid lähkreid.
Nad olid võrdlemisi vähenõudlikud toidu suhtes ning karjased olid oma karjadega pidevalt rännul, otsides uusi karjamaid. Väga palju on Piiblis juttu just lammaste-kitsede karjatamisest ja Uues Testamendis on palju Jeesuse öeldud tähendussõnu, kus kasutatakse võrdluseks lambakarja ja head karjast (nt Lk 15:1–7 jpt).
Nüüd aga tagasi loo algusesse: keda võis Eesav jahtima minna? Negevi kõrb jäi ehk natuke kaugele, selleks et üritada mõnd gaselli tabada. Gaselllased (Gazellinae) on sihvakad, saledad ja ülimalt graatsilised loomad, kes hoolimata oma näilisest haprusest on väga vastupidavad, suutes elada kõrbete ja poolkõrbete karmides tingimustes. Enamikul liikidel kannavad kaunikujulisi sarvi nii isas- kui emasloomad. Toiduotsinguil läbivad nad pikki vahemaid, kuid määravaks osutub siiski joogikohtade suhteline lähedus (10–15 km).
Elavad väikestes gruppides ning on väga kiire jooksuga (50–60 km/h). Tänapäevalgi veel on gasellijaht rikaste araabia šeikide meelismeelelahutus. Aga meid huvitaval ajastul tabati neid peamiselt joogikohtades varitsedes. Iisraellastele võis tuntud olla liivagasell (Gazella leptoceros), džeiraan (G. subgutturosa) või dorkasgasell (G. dorcas). Paraku on kõik need liigid kantud tänaseks rahvusvahelisse punasesse raamatusse ning väga haruldased.
Loogilisem oli, et Eesav läks siiski nuubia kaljukitse (Capra nubiana) joogikohale varitsema. Kuna nad kasutavad regulaarselt samu joogikohti, siis pole põhjust kahelda, et samamoodi nagu tänapäeval varitsevad neid seal beduiinidest kütid, toimiti ka vanatestamentlikul ajal.
Veel üks liik võis olla neil aegadel tuntud, kuid ilmselt mitte tavaline jahisaak, nimelt valge-orüks (Oryx gasella leucoryx). Täiskasvanud orüks kaalub ligi 200 kg ja tema ehteks on kuni 1,2 m pikad ja uhked sirged sarved. Ju ilmsesti oma kaunite sarvede pärast on ka kõik orüksiliigid väiksearvulised. Paljude freskode ning skulptuuride alusel arvatakse, et mõõksarv-orüks (O. dammah) oli Vana-Egiptuses poolkodustatud loom, keda peeti latrites ja tõenäoliselt pruugiti ohvriloomana.

Täna ma räägin sulle kiskjatest
Iisraeli rahvas oli karjakasvataja ja põlluharija ja neile ei meeldinud põrmugi, kui keegi võttis matti nende loomakarjast või rüüstas nende põlde. Piiblis on üsna palju neid kohti, kus räägitakse kiskjatest. Jehoova oli Efraimi peale väga kuri ning kuulutas talle kadu selletõttu, et tema vastu eksiti. «… aga minust sai neile otsekui noor lõvi, ma luuran tee ääres nagu panter. Ma tulen neile kallale nagu karu …» (Ho 13:7–8)
Või kurjustamine Jeruusalemma ja Juuda pattude pärast: «Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki!» (Jr 5:6). Või Jehoova vihane ennustus rahvaste ja eriti Edomi vastu, kus kõik valitsejad saavad otsa ning nende paleed kasvavad kibuvitsadesse ja seal hakkavad elama šaakalid (Js 34:13). Aga Jumala rahva tulevases õndsas põlves põgenevad kurbus ja ohkamine ning seal pole lõukoera, ega lähe sinna ka murdjad metsalised. (Js 35:8)
Kiskjaliste (Carnivora) seltsi kuuluvad loomad eristuvad eelkõige oma hammaste poolest. Lõikehambad on ühtlased ja teravad, silmahambad suured ning osa purihambaid moodustavad üla- ja alalõua kokkusurumisel ülimalt teravaköbrulised ning kääridena lõikavad nn kiskhambad. Ühesõnaga kui kiskjale suhu vaadata, siis on tegu efektiivse hakklihamasinaga.

(Järgneb.)
Ingmar Laasimer, bioloog