Urmas Nõmmik. Randar Tasmuth. Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIV. Tallinn 2006, 105 lk.

Ning ta ütles: «Kes iial leiab nende sõnade tõlgenduse, ei võta maitsta surma.»

Tooma evangeelium, 1. logion (Uku Masingu tõlge)

Need Jeesuse sõnad apokrüüfsest Tooma evangeeliumist väljendavad esimeste kristlaste usku, et Jeesuse sõnad ei ole tavalised sõnad, vaid inimeseks sündinud Jumala sõnad, milles on vägi ja mis annavad igavese elu neile, kes Temasse usuvad. Seepärast pidasid algkristlased oluliseks, et Issanda sõnad ei läheks kaduma. Nad andsid Jeesuse sõnu ja jutustusi Tema tegudest edasi suulise pärimuse kaudu ühelt põlvkonnalt teisele ja panid need viimaks kirja. Nõnda sündisid evangeeliumiraamatud.

Evangeeliumidele lisati juurde kogudustes suure au sees olnud apostlite kirjad, ristikoguduse sündimisest ja ristiusu levikust kõnelev apostlite tegude raamat ning Johannese ilmutusraamat. Nõnda sündiski pühade tekstide kogumik, mida me nimetame Uueks Testamendiks. Koos Vana Testamendi kreekakeelse tõlkega (Septuaginta ehk 70 mehe tõlge), mis on pärit juba viimastest eelkristlikest sajanditest, loeti neid raamatuid kristlikel jumalateenistustel nende tekkimisest alates. 

Esialgu kirjutati Uue Testamendi raamatud papüürusele, mis on suhteliselt halvasti säiliv materjal. Et kirjapandud Issanda Sõna säiliks ja leviks, kirjutati käsikirju pidevalt ümber. Kirjutamise käigus sugenes tekstidesse vigu ja kuigi Uude Testamenti kuuluvad raamatud olid esimestele kristlastele niivõrd pühad, et nad ei silunud teksti ei stilistiliselt ega keeleliselt ka siis, kui mõni raamat oli kirjutatud halvas või kohati koguni vigases kreeka keeles (nagu Johannese ilmutusraamat), püüdsid käsikirjade ümberkirjutajad mõnikord teksti lugejatele ja kuulajatele mõistetavamaks teha, lisades algtekstile selgitavaid täiendusi.

Aja jooksul kasvas käsikirjade hulk tohutult, kuid suurenes ka nende sõnastuse lahknevus. Et kirjutusmaterjalid ei säilinud kuigi kaua, ei ole meil tänaseks olemas mitte ühegi Uue Testamendi teose algteksti. On vaid arvukad käsikirjad, mis on algteksti koopiate koopiad.

Renessansi- ja humanismiajastul, mil Euroopas elavnes huvi antiikpärandi vastu, hakkas selline asjade seis õpetlasi häirima ning neil tekkis soov jõuda erinevate käsikirjade kõrvutamise teel algsele tekstikujule võimalikult lähedale. Nõnda sündiski ajaloolis-kriitiline piibliuurimine.

Ajaloolis-kriitiline piibliuurimine

Mõisted «ajaloolis-kriitiline piibliuurimine» ja «piiblikriitika» tekitavad paljudes kristlastes tõrjereaktsiooni, sest neid seostatakse kohe nõukogudeaegsete ateistide piiblikriitikaga, mille eesmärgiks oli tõestada, et Piibel ei ole Jumala Sõna. Ajaloolis-kriitiline piibliuurimine, mis on tekkinud kirikus ja mida on läbi sajandite viljeldud kirikus, midagi sellist tõestada ei taha ja seepärast ei peaks seda kartma ka lihtsad kirikuinimesed.

Ajaloolis-kriitiline meetod lähtub eeldusest, et Jumala Sõna on jõudnud meieni inimese sõna vahendusel ja see on toimunud ajaloos, mitte mingis mütoloogilises taevataguses paigas. Seega on Piibel ka Jumala Sõnana ajalooline tekst ja nagu kõik ajaloolised tekstid, nii allub piiblitekstki teatud seaduspärasustele ja reeglitele. Et Piiblis väljendatud sõnumit asjakohaselt mõista, on vaja nende seaduspärasuste ja reeglitega arvestada.

Ajaloolis-kriitiline piibliuurimine tunnistab, et Jumala Sõnal on ka inimlik aspekt, kuid ta ei ürita välja selgitada jumaliku ja inimliku suhet Piiblis (ega väljendada seda protsentides), vaid püüab erinevate filoloogiliste ja ajalooliste meetodite abil kindlaks teha, milline on Piibli algtekstile, mis pole säilinud, kõige lähedasem tekstikuju.

Seejärel püüab ta välja selgitada, milliste kirjanduslike žanrite ja vormidega on meil Piiblis tegemist, kas üks või teine piibliraamat on kirjanduslikult ühtne või sisaldab eri aegadest pärit osi ja kihistusi, millistele kirjanduslikele allikatele ja pärimustele üks või teine piibliraamat tugineb ning kuidas on kujunenud välja olemasolevate piibliraamatute lõplik sõnastus.

Hea teejuht raamatute raamatu sügavustesse

Luterlik traditsioon on läbi aegade rõhutanud iseseisva piibliuurimise vajalikkust. Et siin on aga oht sattuda meelevaldsetesse tõlgendustesse (selle eest hoiatatakse ka Piiblis endas, vt nt 2Pt 3:16), on kirikus juba esimestel sajanditel töötatud välja teatud reeglid ja printsiibid, mida piiblitõlgendus peab järgima. Aja jooksul on need printsiibid muutunud.

Tänapäeval tunnustavad kõik läänekiriku suuremad konfessioonid (sh roomakatoliku kirik) ajaloolis-kriitilist piibliuurimist, mis peab looma vundamendi Piibli sõnumi sisulisele tõlgendamisele ja selle toomisele tänapäeva inimeseni (jutluse ja katehheesi kaudu). Viimasega tegeleb distsipliin, mida nimetatakse hermeneutikaks, kuid hermeneutika juurde on võimalik jõuda üksnes eksegeesi, s.t konkreetsete piiblitekstide uurimise kaudu, milleks kasutatakse ajaloolis-kriitilist meetodit.

(Järgneb.)

Jaan Lahe, teoloog