Soomlased Eesti Vabadussõjas

Kui vaatame tagasi Eesti iseseisvuse esimesele perioodile (24.02.1918–16.06.1940) ja selle saavutamiseks toimunud Vabadussõjale (28.11.1918–03.01.1920), on meil põhjust tänumeeles meenutada ka neid vahvaid Soome sõjamehi, kes meile võitluses appi tulid.

1919. aasta alguses kujunesid soomusrongid Vabadussõja peamiseks löögijõuks raudteede piir-konnas. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisele 23. veebruari õhtul Pärnus ning ametlikult Päästekomitee poolt 24. veebruaril Tallinnas järgnes juba järgmisel päeval Saksa okupatsioonivägede saabumine pealinna ning maa allutamine, mis kestis 11. novembrini, mil Saksamaale sai osaks kaotus I maailmasõjas.
Kohe tungis Narva kaudu sisse Punaarmee ning Jaan Anvelti nn Narva Kommuun pani kehtima oma võimu Eestimaal. Samal ajal tuli põranda alt välja Konstantin Päts ning moodustati Ajutine Valitsus. Detsembrikuu keskpaiku saabus Venemaalt tagasi kaitsejõudude juhataja kindral Johan Laidoner. Enne kui ta jõudis mehi sõjaväkke mobiliseerida ning punastele vastupanu organiseerida, oli Punaarmee jõudnud juba 1919. aasta jaanuari alguseks Tallinna lähistele Valklasse.
Abi tuli Soomest
Aga tol korral vajasime kiiresti abi ja nõnda pöörduski Ajutine Valitsus abipalvega Soome poole. Soomes moodustati 27. detsembril 1918 Eesti Abistamise Peatoimkond senaator O. W. Louhivuori juhatusel. Algas ka vabatahtlike värbamine, nõnda et juba kolm päeva hiljem saabusid Tallinna esimesed kompaniid sõjaväelasi major Martin Ekströmi juhtimisel.
Järgmise aasta jaanuari alguses tuli Soomest mehi veel juurde, nõnda et neist moodustati pataljon, kuhu kuulus 1200 meest. Peale selle saadi Soomest veel ka vajalikku varustust ning laenu.
Eesti sõjaväkke oli selleks ajaks mobiliseeritud üle 6000 mehe ja nõnda võis ühine pealetung vaenlase vastu alata 5.–6. jaanuaril (Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi järgi 8. jaanuaril). Peatselt vallutati Tapa ja Rakvere ning poolteise nädala pärast aeti vaenlane Narvast välja üle jõe Venemaale tagasi.
Soomlased olid vapralt võideldes Vabadussõja Põhja-Eesti rindel oma töö teinud ning võisid nüüd koju tagasi pöörduda. Samaaegselt olid nad olnud meie sõjameestele moraal-seks toeks ning innustajaks.
Teise, pea poole suurema vabatahtlike üksuse, 2300 meest, aitas Soomest värvata ning oli selle ülemaks eestlane kolonel Hans Kalm. Ta oli varem osalenud Soome Vabadussõjas ning saanud seal tuntud meheks. Oma rügemendiga Pohjan Pojat pidas ta 31. jaanuaril 1919 võiduka Paju lahingu, vabastades Valga ning vähe hiljem ka Võru ja Petseri. Pärast edukaid Lõuna-Eesti lahinguid pöördus ta aprillis-mais 1919 Soome tagasi.
Ühiste jõududega
Olgu veel mainitud, et 1920ndate teisel poolel leidus Soomes ringkondi, kus ülehinnati soome vabatahtlike panust Eesti Vabadussõjas. Hoobeldes öeldi: «Meie võitsime Eesti Vabadussõjas eestlastele nende iseseisvuse. Just meie panus oli otsustava tähtsusega.»
Muidugi ei eita eestlased tookordset soomlaste abi tähtsust. Tuleb siiski arvestada tegeliku olukorraga, lahinguist osa võtnud sõdurite arvu ning jagunemisega. Nimelt oli Soome vabatahtlikke Eesti Vabadussõjas ühtekokku u 3500 meest, kuid Eesti sõjamehi taas Vabadussõja lõpuperioodil u 85 000. Hilisematel aegadel ning tänapäeval pole taolistest küsimustest enam räägitud ning meie suhtlemine soomlastega on olnud igati hea ja sõbralik.
Sõdurist sai surmamõistetu
Põhja Poegade rügemendi kodumaale naasmise järel jäi nendest 40 meest edasi teenima Eesti väeüksustes kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni (02.02.1920). Ühes nende hulka kuulunud Soome tagasisõitvate sõdurite grupis tekkis aga Tallinna sadamas tüli ja kaklus, kus üks mees lasti maha ja teisest tehti mahalaskja. Viimane sai välikohtus surmaotsuse ning pandi vanglasse selle täideviimist ootama.
Ooteaeg kestis vähemalt aasta, ehk rohkemgi. Mu isa – tollane Tallinna linnamisjonär, käis ka pealinna vanglais. Kui ta kord taas Patarei vanglat külastas, saatis direktor ta ühte kambrisse, kus too surmamõistetud soomlane oli. Lähipäevil pidi see mees maha lastama. Noormees rääkis, et ta on täiesti süüta, ning küsis, kas on võimalik teda veel kuidagi aidata ja vältida ta mahalaskmist.
Mu isa muidugi tegi ta heaks, mis võimalik oli. Ta kirjutas armuandmispalve tolleaegsele riigijuhile, paludes ühtlasi süüdlase kohtuasja ülevaatamist. Ja ime juhtuski. Mõne kuu pärast sai too noormees, Eino Partanen, vanglast vabaks ning pöördus tagasi oma kodumaale.
Sellest möödus paar aastat. Olin tol korral viieaastane poiss, kui Eino Partanenilt Soomest saabus isale tänupakk. Teiste asjade hulgas oli tähtsaim ning kõige hinnalisem väike kuldrist, mille põikpuule oli graveeritud piiblisalm: «Kristus on minulle elämä ja kuolema on voitto.»
Mälestus tänuvõlast
Ilmselt oli noormees kõige Eestis läbielatu järel saanud usklikuks ning see salm kajastas nüüd ta elu sisu ja mõtet. Minule aga on see lugu mu lapsepõlve esimene teadlik mälestus. Seetõttu tean juba lapseeast peale midagi ka Eesti Vabadussõjast ning selles osalenud Soome vabatahtlikest.
Juba siis olin teadlik Soome riigist ning keelest. See nagu vihjas mu tulevasele eluteele, kus Soomel oli eriline koht ja osa (esimene abikaasa, teoloogiaõpingud). Soomepoisina Jätkusõja rindel olin aga tasumas seda tänuvõlga Soomele, kui nende mehed aitasid meil saavutada iseseisvust.
Isamaa-armastus on ikka täitnud mu meelt ja südant ning nende kallite väärtuste eest olen pidanud maksma kõrget hinda ka kodumaa vabaduse röövijatele, sest mul on tulnud olla sakslaste koonduslaagris ning venelaste Siberi sunnitöölaagreis. Ehk oskan seetõttu paremini hinnata taasiseseisvusaja vabadust.
Taolised mälestused ja mõtted on liikunud mu peas ja südames käesoleval aastal meie armsa isamaa 90. sünnipäeva tähistades.

Paul Saar,
emeriitpraost