Riigikogu esimees ei ela basseiniga luksusvillas

Saksamaa eelmise kantsleri Gerhard Schröderi tütre sõbrad olid väga üllatunud ja isegi pettunud, kui selgus, et nende liidukantsleri tütrest sõber ja tema perekond ei elagi basseiniga luksusvillas. Hoopis kortermaja (vist?) viiendal korrusel. Seda ja sellele sarnaseid lugusid analüüsides jõudis kantsleri ajakirjanikust abikaasa Doris arusaamisele, et avalikkus ja eriti lapsed teavad riigi toimimisest ja riigijuhtide tööst lubamatult vähe.

Sellest johtuvalt koostas Doris Schröder raamatu intrigeeriva pealkirjaga «Der Kanzler wohnt im Schwimmingpool» («Kantsler elab basseinis»), kus väga selgelt ja samas populaarselt antakse ülevaade riigi toimimisest, demokraatia olemusest, erinevate riigiinstitutsioonide tööst. Kirjutajateks muide on tuntud popartistid, sportlased, ajakirjanikud ja teised avalikkusele tuntud inimesed. Seda selleks, et teemade vastu rohkem huvi äratada ja arusaadavas keeles kirjutada, kantsleri proua aga on toimetajana vaadanud, et lugude adekvaatsus ei kannataks.
Nii palus ka Eesti Kiriku peatoimetaja Sirje Semm mul kirjutada artikli riigikogust, sest ajaleht tahab sellisel moel juhtida oma lugejate tähelepanu sellele, et aprill on Eesti riigi juubeliaasta kalendris riigikogu kuu. Peatoimetaja avaldas lootust, et kunagise ajakirjanikuna ei ole ma oma keelel veel puiseks ja kantseliitlikuks minna lasknud.
See artikkel ei ole kindlasti raport riigikogu tööst, pigem väikene mõtisklus meie rahva esinduskogust.
Ma ei alustanud ilmaaegu Saksamaa näitega. Mulle näib, et meie siin väikesel Eestimaal räägime rohkem üksteisest mööda, kui seda teevad sakslased. Põhjusi selleks ilmselt jätkub. Me elame ja toimetame info ülekülluse tingimustes. Kõik infotootjad soovivad meile oma toodangut maha müüa ja nii tekib või tekitatakse üsna tihti olukordi, kus me tegelikult vajalikku infot üles ei leiagi ja hakkame elama mingis kunstlikult konstrueeritud maailmas.
Minu kui parlamendiliikme jaoks on siin küsimuseks, kas me avalikkuse arvamuse ja suhtumise ühel või teisel teemal saame kätte ajakirjanduse vahendusel. Kipub nii olema, et istume nendes oma maailmades, seljad vastakuti, ega tahagi kuulda, mida teine räägib.
Riigikogu üheks oluliseks hooleks selles virvarris on aga rahva hääle kuulamine ja selle kuulutamine seadusi tehes, aga samas ka seaduste toomine rahvale lähemale. Seadused ei kujuta ju endast midagi muud kui kokkulepet, kuidas oma ühiskonda paremini korraldada. Seepärast peab riigikogu oma tegevuse kaudu olema ühiskonna sidustaja. Vaadates parlamendi poole peaks inimene tunnetama, et ta räägib parlamendi kaudu oma riigiga.
Seepärast tähtsustub üha enam riigikogu kui valitud kogu tähendus väärtuste kandja, hoidja ja ka loojana. Seda võib-olla ei tajuta piisavalt, kuid mulle näib see üha olulisem. Me oleme parlamentaar­ne riik ja riigi elu korraldamises on keskne roll riigikogul. Mitte presidendil ega valitsusel ja peaministril. Meie hoiakuid, suhtumisi, tegevusi määravad väärtused.
Riigikogu on Eesti rahva ja riigi kõige tähtsam ja väärikam kogu. Ma usun, et see tundmine on väga paljude saadikute südametes. Seda väärikust peaks rohkem tunda olema ka riigikogu hoones. Riigi lipp, vapp ja muu sümboolika – seda peaks seal rohkem olema. Ei saa alahinnata väliste sümbolite mõju inimese sisemusele.
Mõnes parlamendis on teatraalsust koalitsiooni-opositsiooni suhetes kindlasti väga palju rohkem. Ju meile see etendus ei sobi. Oleme oma esinemistes, reaktsioonides üsna emotsioonivaesed, ei vilista, ei trambi jalgu. See aga ei tähenda, et kaasa ei mõeldaks. Siiski eeldasin ma parlamenditööle asudes, et me toome riigikogusse arutelule rohkem olulisi teemasid ja toome neid just täiskogu ette. Komisjonides vaidlused käivad, kuid suures saalis on neid vähevõitu.
Riigikogu istungite saali vaadates ja seal töötades häirib mind, et ma tihti ei näe rääkijat. Kui kohapeal sõna võetakse, on probleemiks, et me istume kui lapsed koolipingis ja kõneleja on minust kas ees- või tagapool, aga igal juhul kaugel eemal, ning ma ei näe teda. Selline paigutus ei soodusta mõttevahetust.
Tugev parlament, teotahteline ja teovõimeline, on Eesti riigi edasikestmise seisukohalt väga oluline. Riigikogu tööd ootavad ees mitmed uuendused, see on paratamatu. Kõik muutub. Me peame andma nendeks muutusteks aega. Ka see on parlamentaarse demokraatia olemus, et olulisi otsuseid tehakse diskussioonides, ja see ongi suur väärtus. Väga ohtlik on, kui tuleb üks tark ja arvab, et ta teab, kuidas on õige.
Head lugejad, tegelikult on kõik kuud aastas riigikogu kuud ja rahvas on riigikogus alati teretulnud. Riigikogu rõdud on teile avatud ja mulle paistab, et seal ka istub üha enam kuulajaid.

 

Urmas Klaas,
riigikogu majanduskomisjoni esimees (Reformierakond)