Sõna on kätel 6. osa

6.
Aastatel 2004–2009 toimusid kord kuus küll viipekeelsed jumalateenistused Pärnus ja kuigi osalejaid oli suhteliselt vähe, kümmekond, olid need inimestele olulised. Paraku tõmbas majanduskriis ka sellele kriipsu peale – Pärnu Eliisabeti kogudus ei leidnud enam võimalust sõidukulude katteks. Pidevalt Pärnust Tallinna teenistusele sõita pole aga mõeldav, paar inimest siiski vahetevahel käib, kui ka muidu pealinna asja on.
Pärnu kiituseks peab märkima, et kaks korda aastas, jõulude ja ülestõusmispühade ajal, toimuvad seal oikumeenilised teenistused erivajadustega inimestele ning siis on küll tõlk kutsutud. See aga ei asenda pidevat koguduseosadust. Tartu Pauluse koguduses oli mõni aasta tagasi leerirühmas mitu kurti ning siis praost Joel Luhamets rääkis, et oleks ikkagi eraldi töötegijat vaja, kuid jutuks see jäigi.
Praktika on näidanud, et tõlgiga kogudusetöös osalema ei kiputa. Teenistust vaadatakse nagu etendust, ise aga vastulaule, koraale ja palveid kaasa ei viibelda. Inimesed tunnevad end juhuslike külalistena, keda ka pererahvas soojalt tervitama ei rutta.

Mis saab edasi?
Viipekeelse vaimuliku töö tulevik oli arutusel ka viimasel IEWG konverentsil septembris 2014 Nürnbergis. Arenenud riikides kipub viipekeelsete inimeste arv vähenema. Üks oluline põhjus on implanteerimine. Implantaadilapsed püütakse integreerida kõnekeelsesse maailma, enamasti õpivad nad tavakoolis ning kontaktid viipekeelse kogukonnaga hoitakse minimaalsed. Viipekeelt kas ei osata enam üldse või siis väga algelisel tasemel, seda kasutatakse hädaabinõuna, kui kõneprotsessor parasjagu katki on või mingil muul põhjusel implantaati kasutada ei saa.
See aga on kaasa toonud hoopis uued probleemid. Noored on segaduses, nad otsivad oma identiteeti. Kuuljate maailmas osalemine on takistatud, kurtide kogukonnas aga tuleb vastu keelebarjäär. Oli võimalus vestelda mitmete noortega, kes on implantaadist täielikult loobunud ja sulandunud viipekeelsesse kogukonda. Põhjenduseks toodi, et implantaadi kasuks otsustasid nende eest arstid ja vanemad, neil endil polnud võimalust selles kaasa rääkida.
Teisalt aga kasvab viipekeelsete inimeste arv jõudsalt arengumaades, sest alles nüüd rajatakse misjonäride toel neis kurtide koole ja kogudusi.
Eestis on kurte lapsi im­plan­teeritud viimased paarkümmend aastat. Vastuseis pooldajate ja vastaste vahel on läinud kohati väga teravaks, kuid siiski on areng olnud selline, et Tallinna Heleni koolis ei läinud möödunud aastal I klassi ühtegi viipekeelset last. Samas on täisikka jõudnud või jõudmas veel üsna vähe implanteerituid ning seda, millise identiteedi nad valivad, pole veel võimalik prognoosida. Viipekeelne kogukond on igal juhul valmis neid vastu võtma. Kas ka kogudus?
Tulevikku vaadatakse siiski optimistlikult. Kuni püsib viipekeel, püsib ka vajadus kanda sõna kätel.
(Lõpp.)
Tiiu Hermat