Sõna on kätel 2. osa
/ Autor: Tiiu Hermat / Rubriik: Järjejutt / Number: 10. juuni 2015 Nr 26 /
2.
Kurtide omavahelises suhtluses jäi viipekeel püsima, kuid selle arengut pidurdas oraalse õpetusmeetodi võit tublisti. Ühiskonna silmis jäi viipekeel abivahendi rolli, arvati, et selles pole võimalik kõike väljendada ja seetõttu on selle kasutaja ka muidu piiratud mõtlemisvõimega ning harimatu.
Püüd kurte iga hinna eest täielikult integreerida kuuljate maailma tõi kaasa kurtide kogukonna lõhestumise. Paljud kaotasid pärast kooli lõppu sideme kaasõpilastega, kuid ka uues maailmas oli neil raske oma kohta leida. Ka näiliselt hea haridus ei pruukinud aidata, sest kõige kergem oli koolis häid hindeid saada õppetükkide mehaanilise pähetuupimise ja sõna-sõnalt ettekandmisega. Asjade sisuline mõistmine polnud nii paljudele jõukohane.
Ometigi arutas Eestiski möödunud sajandi 30ndatel Eesti Kurtide Liidu juhatus tõsimeeli, et peaks ka omavahel rääkima kõnekeeles, et ühiskond neisse paremini suhtuks. «Kätega rääkija» ehk tõlk oleks vajalik ainult vähese haridusega kurtidele …
Viipekeel hiilib kirikusse
Ajastule omaselt hõlmasid kooliprogrammides suure osa usuõpetusega seotud ained, oli ju eesmärgiks peale õpilaste ühiskonnas hakkamasaamise liita nad ka kirikuga.
Pole teada, kas abee l’Epee oma õpilastele viipekeelseid jumalateenistusi pidas. Tõenäoliselt väljaspool kooli mitte. Võib oletada, et hommiku- ja õhtupalvused siiski peeti õpilaste oma keeles. See kehtib ka teiste koolide kohta. Kui valdavaks sai oraalne õpetusmeetod, ei tekkinud enam sellist küsimustki. Eeldati, et kirikus osaleb kurt inimene jumalateenistustel ja talitustel samadel tingimustel kuuljatega.
Eestis Vändra kurtide koolis ja hiljem Porkunis tähendas kooli lõpuaktus ka konfirmatsioonijumalateenistust. Viimase õppeaasta jooksul pidid kõik õpilased osalema leeritundides, mida pastor korra nädalas pidamas käis. Piiblilood, kümme käsku, usutunnistus ja palved õpiti mehaaniliselt pähe ning kui keegi mõne sõna valesti ütles, oli kuri karjas. Konfirmatsiooni ei toimetatud kirikus, vaid kooli saalis.
Mis edasi sai? Lõpetajate kirikukirjad saadeti nende kodukoha õpetajatele, kes nad siis kodukoguduses arvele võtsid. Korra aastas käisid nad kombekohaselt armulaual, said abielu laulatada ja lapsi ristida. Muul ajal eriti kirikusse ei kiputud – mis seal ikka tukkuda, kui suuremast osast toimuvast aru ei saa …
Just laulatustest on vanema põlve kurdid rääkinud tragikoomilisi lugusid. Tuli ju noorpaaril pingsalt õpetajat jälgida, et õigel kohal «jah» öelda. Et asi kindlam oleks, lepiti sageli mõne pereliikmega kokku, et see õigel hetkel müksaks või näpistaks. Polnud aga harvad juhused, mil näpistus nii tugev oli, et pruut läbilõikavalt kiljatas.
Ka mujal maailmas pandi tähele, et kurtide side kogudusega jääb aina nõrgemaks, paljud kadusid hoopiski silmapiirilt. Paljusid vaimulikke pani selline olukord muretsema. Esimese toimiva lahenduseni jõudis Norra, kus 1893 seati ametisse maailma esimene kurtide pastor. Tema ülesandeks sai mööda maad ringi sõita, otsida kurte ning pidada neile viipekeelseid teenistusi.
Soomes seati esimene kurtide pastor ametisse 1897 ning tasapisi hakkas neid tööle ka mujal maailmas. Viipekeelsed teenistused polnud algul avalikud, sest viipekeelt peeti siiski abivahendiks. Soome teine kurtide pastor, 50 aastat seda ametit pidanud Lauri Paunu kirjutab oma mälestustes, kuidas tema lapsepõlves nende kodupastoraati tuli pastor Hugo Nyberg, et sealsetele kurtidele teenistust pidada.
Pastorihärra oli väga tore ja lahke, kui aga kurdid kogunesid, saadeti poisike toast välja ja uks pandi lukku, et uudishimulikud sisse ei pääseks. Kui Paunust endast pastor sai, siis ta kunagi nii ei teinud, vastupidi, propageeris igati viipekeele kasutamist.
Tänapäeval tegutsevad kurtide pastorid enamikus arenenud riikides, samuti paljudes arengumaades.
Abiks on neil eriväljaõppe saanud diakonid ning kurtide endi seast kasvanud vabatahtlikud töötegijad. Üldiselt alluvad kurtide pastorid otse oma piirkonna kirikuvalitsusele ning pole seotud kindla kogudusega, vaid teenivad laiemaid piirkondi. Rahvusvahelisel tasandil tehakse tihedat koostööd oma organisatsiooni IEWG (International Ecumenical Working Group for Pastoral Care among Deaf) kaudu.
(Järgneb.)
Tiiu Hermat