Sõna on kätel 1. osa

1.
Maailmas on ligi 7000 keelt. Enamikku nendest räägitakse hääle ja suuga, kuid on suur keelterühm, kus hääle asemel on kasutusel käed, miimika ja vahel kogu keha. Üldnimetus sellele rühmale on viipekeel. Arvatakse, et viipekeeli kasutab maailmas 70 miljonit inimest. Kes nad on? Enamasti kurdid, kõneraskustega vaegkuuljad, aga ka nende pereliikmed, tõlgid, õpetajad.

Viipekeele isa
Ajaloost on väga vähe teada, kuidas ammustel aegadel kurtidega suheldi ning kas ja kuivõrd nad omavahelgi suhtlesid. Üldiselt olid kurdid kogukonnas tõrjutud, neid peeti ülal kaaskodanike armust, kurtidel puudusid kodanikuõigused. Üksikuid erandeid muidugi oli. Plinius Vanem kirjutab kurdist nimega Quintus Pedius, kes sai keiser Augustuselt eriloa maalikunsti õppimiseks. Samuti on andmeid 16. sajandi Hispaaniast, kus preestrid üksikutele kurtidele ülikuvõsudele lugemist ja kirjutamist püüdsid õpetada.
Murrang tuli aga alles 18. sajandi teisel poolel, kui Pariisis ja selle lähiümbruses tegutses abee l’Epee. Legend räägib, et kui abee kord surijat külastama läks, sattus ta kogemata valele korrusele ning astus tuppa, kus istus kaks teismelist tüdrukut. Küsimustele tüdrukud ei vastanud ning alles siis, kui abee neid puudutas, pöörasid nad tulijale tähelepanu, näidates kätega kõrvadele ja suule, andes sellega mõista, et nad on kurdid.
Tüdrukute ema, kes oli tuppa tulnud, kurtis, et ta ei oska enam midagi peale hakata, sest ükski arst ei suuda teda aidata. Abeel hakkas lastest kahju ning ta otsustas proovida neid õpetada. Tasapisi kujundas ta välja käe- ja näomärkide süsteemi, mille abil oma õpilastega suhelda. Õppetöö oli üle ootuste edukas ning kui kuuldused sellest levisid, hakati abee juurde tooma ka teisi kurte lapsi. Lõpuks oli neid juba nii palju, et 1760 avas abee Pariisi eeslinnas maailma esimese kurtide kooli.
Kooli pidas abee ülal oma isiklikust varast, elades ise väga tagasihoidlikult. Annetusi võttis ta vastu ainult headelt sõpradelt. Teistel soovitas ta oma annetused teha uute koolide avamiseks. On teada, et vähemalt Austria keiser Joseph võttis seda soovitust tõsiselt ning saatis ühe inimese abee juurde kurtide koolitamist õppima ja samalaadne kool avati ka Viinis. Hiljem avati neid mujalgi. Alles veidi enne abee surma võttis Prantsusmaa kooli rahastamise üle.
Nendest koolidest said alguse viipekeelsed kogukonnad, sest õpilased jäid ka hiljem omavahel suhtlema ning arendasid keelt edasi. Seetõttu peavad kogu maailma viipekeelsed üksmeelselt abee l’Epeed viipekeele isaks.

Tagasilöök
Järgmise saja aasta jooksul tekkis kurtide koole kogu Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Venemaal. 1864 rajati maailma ainus kurtidele ja vaegkuuljatele mõeldud kõrgkool, Gallaudet’ University Washingtonis. Selles koolis pole viipekeelt oskamata võimalik õppida (kuigi kool on ametlikult kakskeelne) ning lõpudiplomile kirjutab alla USA president isiklikult.
Eestisse loodi kool pastor Ernst Sokolowski algatusel 1866 Vändrasse.
Koolide suur arv tõi kaasa ka õpetusmeetodite mitmekesistumise. Viipekeelt kasutati väga erineval määral. Saksakeelne maailm kaldus üha enam oraalse õpetuse poole, eesmärgiks oli harjutada õpilased kõneleja suult lugema ning ka ise rääkima. 1860 Milanos toimunud II kurtide hariduskongressil said oraalse meetodi pooldajad (kongressil osales ainult üks kurt õpetaja) suure enamuse ja kehtestasid selle kui ainumõeldava.
Sellega tõrjuti viipekeel pikkadeks aastateks koolitundidest välja. Haritud kurdi tunnuseks oli suutlikkus kõike väljendada kõnekeeles.
USAs oli raevukas oraalse meetodi eestvõitleja telefoni leiutaja Alexander Graham Bell (kelle enda naine ja tütar olid kurdid). Bell püüdis ka läbi suruda seadusemuudatust, mis keelaks kurtidel omavahel abielluda.
(Järgneb.)
Tiiu Hermat