Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Seto etümoloogiast 2. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /


2.
Diktofone ju polnud olemas, ent ka tänapäeval peab teadusliku paberi peale ikka transkribeeritud teksti nähtavale panema. Muide, ka eesti folkloristid transkribeerivad õ-d e-tähe alla pandud kaarekesega. Siiani.
Nõnda siis kirjutatigi Sõto (sõto) asemel Seto (seto). Hiljem aga lähtuti ilmselt saksa keelepilti siginenud sõnast «setukezen» (s.t setukesed), kus on u-täht. U võis tulla o muutumisest u-ks.
Niiviisi võis seto ka eesti lingvistide käes setuks muutuda. Või käis see paralleelselt soomlastega? Miks mitte.

Seto-sõna kasutuselevõtu aja arvan olevat 1880–1895. Võidakse väita, et mis sõdu siis enam Pihkvamaast ja Petserimaast üle käis. Aga käis ka siis, 19. sajandilgi veel küll. Otseselt suuri lahingutegevusi Pihkvamaal ei toimunud, kuid 19. sajandil pidas Vene impeerium Türgiga neli sõda, kokku ligi 11 aastat. Prantsuse-Vene 1812.–1813. aasta sõjast oli 19. sajandi eelviimaseks kümnendiks möödunud 67 aastat; tolle sajandi teisest Vene-Türgi sõjast 50 aastat, eelviimasest, nn Krimmi sõjast (1853–1856) 24 aastat ning viimase Türgi sõja (1877–1879) kaja polnud veel õieti vaibunudki.
Lugedes biograafiaid või «Pskovskaja Entsiklopedijat» (mis ka internetis olemas), saame teada, et Vene-Türgi sõjad puudutasid ka Pihkva kubermangu inimesi.
1812. a, kui algas Prantsuse-Vene sõda, värvati ka Eesti alalt nekrutiteks hulga rohkem talupoegi kui tavaliselt, samuti moodustati 1807. ja 1812. aastal kohaliku rüütelkonna esindajate juhtimisel maamiilitsaüksused. Eesti territooriumile too sõda otseselt ei jõudnud. Küll aga Lätimaale ja Pihkvamaale.
Ja kuigi Isamaasõjast oli siin mainitud ajaks möödas 67 aastat, siis meenutagem: 2010. aastal möödus II maailmasõja lõpust 65 aastat, kuid sõda pole keegi sugugi unustanud! Sellega seotud kirjutisi ja muid kajastusi lisandub lausa päevast päeva.
Kuulakem mis tahes maade inimeste pärimusi ning siis saab selgeks, kui kohutavad, ohvriterohked ja ebainimlikud need on, nii et rahva mälust ei kustu sõjaga seotu mitme sajandi vältel.

Kahtlematult on oma rolli mänginud vokaalharmoonia, mida esineb suuresti just normeerimata keeles ehk murretes. Lõunaeesti keeles (murretes) eriti.
Muide, paikkonniti võisidki inimesed hääldada erinevalt: sõto maa, sõtõ maa, sõt(t)u maa, sõtto maa. Variante on teisigi.
Võisid hääldada ja küllap hääldatigi. Ühtemoodi ei kõnelda Eestimaa pääl, samuti mitte Setomaal. Mõla kalmistul võib lugeda hauakivilt perekonnanime Setto. Keegi võttis selle nime endale 1921. aasta sügisel, kui Eesti Vabariigis Petseri maakonnas perekonnanimesid vormistati!
Mokornulgas, mu kodukülas Hilanal (Meremäe vallas Obinitsast loodes) ei ütle keegi tehnä, vaid tennä (tänan), Mikitamäe kandis aga pole tehnä tundmatu või mõistetamatu.
Viimasel ajal kuulen raadiost setokeelsetest saadetest või loen Setomaa lehest sageli sõna «kinkalõ» (kellele). Tegelikult kasutatakse mu tähelepanekute järgi kinkalõ-sõna Setomaal palju vähem kui kellele-sõna. Minu kodukülas Hilanal pole keegi kunagi nii kõnelnud.
Nõnda on paljude teiste sõnadega. Sealhulgas mainitud sõtõ, sõto või sõtu maaga.

Olles küll üks setu murre, erineb ikkagi Meremäe seto keel Unkavitsa, Vilo või Kossolka omast, Mikitamäe kandi keel Saatse nulga omast. Isegi Hilana küla ja sellest ainult 2,5 km lõuna pool asuva Navike küla (seal elas mu vanaema) sõnavaras on kohe kümneid erinevusi! Terve peotäis erinevaid sõnu!
Olen neid seto-sõna tekkimise mõttekäike arendanud oma artiklites ja sõnavõttudes, lühidalt kasutanud koguni oma ilukirjanduslikus proosas, raamatus «Pesad» (2005).
Kindlasti on kas Soome või Saksa arhiivides ja rahvaluulekogudes märke setode ja setude või settode esmamainimise kohta.
Nii kaua aga, kuni puuduvad võimalused (uurida arhiive nii Tartus kui Pihkvas) «täpne jälgi üles võtta», jääb seto sünd dokumentaal­selt veel kinnitamata, sünnitunnistamata. Ent millalgi see seto sündinud ju on, sest nüüdseks juba üle saja aasta on Petserimaa eestlased nõus, et neid setodeks kutsutakse.
Ent kas oleksid saanud käe ette panna? Kuid kui nad ka ise nimetavad end setodeks?! Häbenemata. Ju ei saa ega saanud see nimi pahatahtlik või mitte midagi ütlev või tähendav olla.
(Järgneb.)
Ilmar Vananurm