Salme Raatma perele ja kirjandusele elatud elu 3. osa

3.

Kalle Vellenurme, üks metsaülikoolile kodueestlaste küllakutsuja, kes kantseldas Ameerikas Ellen Niitu ja Jaan Krossi, kes hoidis meidki Visnapuu filmi tehes joone peal, ütles, et ainult KGB sai kasu vihkamise ja eriti vastandamise ideoloogiast. Ning Jaan Kross toob oma mälestustes näite oma emast, kes külastas teda Saksa ajal vanglas, ja küsib vaidluses Eesti külastamise vastasega, kas ema toetas sellega sakslasi. See selleks.
Aga Salme julges Eestisse tulla. Kuigi kurtis päevikule, et peab jätkama lastejuttude kirjutamist saksa keeles – seal vähemalt avaldatakse. Nii me võime tagantjärele tarkadena tähele panna, et Salme Raatma lastejuttude kirjutajana ei ole veel päriselt täielikku avaldamist leidnud ja nende juttudega koju Eestisse jõudnud. Salme Raatma kogutud lastejuttude köide võikski olla tulevikus esimene meie raamatriiulile.
Ometigi suutis Salme Raatma Saksamaal üksi kirjutades kontakteeruda ajakirjaga Tulimuld ja Bernard Kangroga, kelle panust pagulaskirjandusse võime ühele pulgale seada Tuglasega iseseisvas Eestis. Ajakiri Tulimuld oli Salmele püha. Muide, tulimuld on ale põletamisest järele jäänud jahtunud tuhk, millesse külvati seeme.
See pääs pagulaskirjanduse keskpunkti oli Salme jaoks erakordselt tähtis, niisamuti kui valdavalt maskuliinses kirjanduselus Bernard Kangro siin-seal kirjades poetatud toetuse, õpetuse ja lohutamise sõnad. Salme on öelnud: «Tulimulla tulek minu postkasti Saksamaal oli tookord nii suures kontrastis mu perenaiseametiga, leemekulbi liigutajana ütleme luulelises keeles, juhtus hulle kokkusattumisi, et oli just seekord mõni vürts panemata või supp liiga soolane – kuna ma olin Tulimullast oma luuletused leidnud.»
Isegi hulk aega pärast Bernard Kangro lahkumist teadis Salme täpselt, mis numbrid jäid tal omal ajal rahapuudusel tellimata, ja ta pidi üle mitme mandri üksikute numbrite kaupa puudu olnud aastakäigud hankima. Et kõik 44 aastakäiku ühtemoodi kokku köita. Nad asusid Salme raamaturiiulis aukohal.
1963. aastal tõlgib Salme Raatma saksa keelde Ellen Niidu «Pille-Riini lood», (Das ist Pille-Riin [Erzählungen: für Leser von 7 Jahren an], teine trükk 1972. Samal aastal kingib abikaasa Herbert Salmele hõbepulmadeks võimaluse vanemaid Eestis külastada. Salme ema küüditati Siberisse ja jõudis Eestisse tagasi 1956.
Salme on kurtnud: «Ma ei suutnud oma vanemaid enam vaimusilmas ette kujutada. Olin 1963. aastal 48 aastat vana, olin kakskümmend neli, kui lahkusime.» Et kindlustada uuesti Nõukogude Eestisse pääsemine, kirjutab Salme eelkõige pagulaseestlastele levitatud ajalehes Kodumaa loo pealkirjaga «Turistina Tallinnas». Tol ajal oli mõeldamatu välismaalase lubamine Tallinnast välja koju Lõuna-Eestisse sõita – sugulased sõitsid Tallinna, et kohtuda.
1964. aastal viis õnnelik juhus ja Herbert Rosensteini edukalt läbitud konkurss kohaliku Saksa koguduse ja meremisjoni juhataja kohale pere Turu linna Soome. «Ime oli sündinud Issanda aastal 1964!» hüüatas Salme mitmel korral. Soome keele keskkonnas julges Salme Raatma olla pisut rohkem tema ise.
Kuhjunud vastuseta küsimused, sisepinged perekonnas, laste suuremaks kasvamine ja lõpuks enesetõestamise soov uues keskkonnas Soomes viisid Salme Raatma ühe tippteose «Pirita peegeldused» sünnini. Või täpsemalt: pean nimelt poeemiosa või luuletust «Heas lootuses» üheks Salme loomingu tipuks. Aastaid hiljem teeb Salme ebaõnnestunud katse avaldada Birgitta lugu Tulimullas.
Ja jälle tagantjärele tarkusega võime tähele panna, et Soome ja Turu linn süstisid Salmesse suure annuse julgust ja iseseisvust. Turu linnas elanud estofiili Kalervo Mettalat peame samuti meenutama. 17aastasena Rootsis skaudilaagris eestikeelseid skaute kohanud, muretses ta koju saabudes tollal ainsa eesti keele õpiku ja määras sellega oma saatuse vannutatud tõlgina, 35 aastat eesti keele õpetajana ja Jaan Krossi «Wikmani poiste» soomendajana.
Kohe, kui laev Tallinna käima hakkas, oli ka Mettala Eestis kohal, eesmärgiga, nagu ta ise on öelnud, «et minu eesti keel ei jääks väliseestlaste tasemele». Kalervo Mettala sisestas Salme tekstid arvutisse, küljendas ja vahendas trükikojale. Tema oli see, kes helistas ja küsis uute tekstide järele ja enda sõnul igavusest hakkas tõlkima ka Salme tekste soome keelde.
Ja et jätta aukartustäratavalt tööka Kalervo Mettalaga soliidsel toonil hüvasti, peame mainima, et tema tegi viimase soomekeelse «Kalevipoja» reaaluse proosatõlke Kyösti Kettunenile ja kirjutas raamatule järelsõna. Samuti vahendas soomlastele Villem Ridala «Katku» ja «Marduse» lugulaulud, Salme Raatma luulet ja proosalaaste, koostas Salme bibliograafia ning tõlkis soome keelde «Pirita peegeldused».
(Järgneb.)
Vallo Kepp