Saksimaal ja Tüüringis, kus elasid Luther ja Bach 2. osa

2.

Igaüks mõistku lugeda, seal on tee Jumalani
Luterlikus kultuuriruumis, samuti Eestis levinud vennastekoguduse liikumine oli üheks alusepanijaks eestlaste rahvuseks ühendamisel. Martin Lutheri ja usupuhastuse ehk reformatsiooni mõjul õpiti rahva seas usku mõistma võimsa vaimse jõuna, mis ühendab inimese ja Jumala.
Luterlus rõhutab hariduse tähendust iga üksikindiviidi jaoks, ergutades koolihariduse arendamist. Kindlasti tuli siit tõuge üldhariduse alustele ja levikule Eestis. Vennastekoguduse liikumine on viinud ellu esimese eestikeelse piiblitõlke trükis ilmumise (1739), mille võis hankida endale lugemiseks iga inimene.
Selle mõistmiseks on hea uurida asja algust, 16. sajandi Saksamaad, kus paavstlik võim kannatas eelkõige majanduslike, aga ka mitmete moraalsete nõrkuste all. Inimestel oli aina raskem usku kinnitada ja hoida, nähes maist tegelikkust. Kooliõpikutest mäletame, et just patukustutuskirjad olid kõige enam silma torkavad teetähised, mis viisid reformatsiooni nõudeni ja sealt puhkemiseni.
Ka kiriku hierarhia jäikus ja arvukus oli liiga massiivne, ühtlasi halb vahendaja inimese ja Jumala vahel. Inimene üldse oli küllap muutumas endast teadlikumaks, niisiis ka oma osadusest Jumalaga, ega vajanud mitmeid ja kulukaid vaheastmeid.
Mida rohkem Lutheri elu eri ajajärgud, kohad ja tegevused meie reisil lahti said harutatud, seda paremini avanes tema ajastule ainuomane. See, mille sees ja mille eest tema võitles, on meile tänapäeval juba endastmõistetav, kuigi mõned võitlused näivad ajatud, igavesed.
Augsburgi augustiini mungana elatud eluperiood toob teda inimlikes heitlustes, aga ka otsusekindluses ootamatult lähedale. Huvitav otsus oli abielluda endise nunna Katharina von Boraga. Või kes kellega tegelikult abielluda tahtis?
Oleme talle ju tänulikud peetud võitluste eest, tema kannatused ei olnud asjatud, tuues järeltulijatele selgemat meelt ja paremat elu.
Nagu rõhutas õpetaja Hiob, on nimelt luterlikus kultuuriruumis loodud tööga saavutatud õhtumaine elustandard, mille poole püüdlevad need, kel seda veel pole.
Muidugi nautisime ka kõike muud vaadeldavas miljöös. Marburgi lossis on vaid üks ruum, kus toimus Lutheri ja Zwingli armulauavaidlus. Loss ise pakkus palju muudki: ta kõrgub pildilisena linna kohal ning avab kohaliku ajaloo, kuidas oli seotud ümberkaudne aadel, kuidas valitseti alamaid, millest tuli tulu ja milline oli üldine vaimne silmapiir.

Püha Elisabethi põllest leitud roosid
Marburgi linn on uhke sidemele püha Elisabethiga. Mitte Ristija Johannese sünnitajaga, vaid 10. sajandi pühakuga, kes jäi noorelt ristisõtta läinud mehe leseks ning nagu püha Birgittagi asus tegema kristlikku tööd. Elisa­beth rajas hospiitsi, lõi haigete ja viletsate toetamise võrgustiku. Ta põetas haigeid, õmbles vaestele riideid ja käinud isegi kalal, et oma hoolealuseid toita.
Kurnatusest suri ta 24. eluaastal ja 1236 viidi ta põrm Marburgi, seal maeti kirikusse, mis tänapäevalgi kannab püha Elisabethi nime. Marburgi kulgesid kogu keskaja vältel palverännuteed. On kurb, et just luterlane Philip Hessenist oma pühakute austamise vastasuses peatas Elisabethi mälestuse elavana hoidmise luterlaste seas. Siin on üks noot, mis hilisemas luterluses on tagasi kõlanud.
Mehevend ajanud niisiis lese tema elukohast Wartburgi lossist minema, süüdistades raha raiskamises heategevusele. Olgu vahepalana öeldud, et Wartburgi loss tänapäeval väga ilmeka ja meeleoluka ajaloomuuseumina igati külastust väärt on ning ka seal vältimatult Lutheri töötuba eksponeeritud on.
(Järgneb.)
Juune Holvandus