ROMAN TOI 105 Teine kummardus 4. osa

4.

Seoses XXI üldlaulupeoga, mis toimus Tallinnas 29. juunist kuni 1. juulini 1990. a, on mul veel üks väga põnev mälestuskild ühe kauni foto näol, mis on tehtud konsistooriumi saalis just päev pärast laulupeo lõppu. Sellele ühiskoosolekule 2. juulil oli kogunenud väga eriline seltskond, kes kõik ühel või teisel viisil olid olnud seotud lauluraamatu uuendustööga Eestis, Soomes ja Kanadas. 

Ühele pildile on mahtunud meie kiriku kõrgem juhtkond eesotsas peapiiskop Kuno Pajulaga, professorid Hugo Lepnurm ja Roman Toi, külalised Torontost, meie lauluraamatukomisjoni liikmed ning Soome hümnoloogid Tauno Väinölä ja Markku Kilpiö. See auväärne kogu peegeldas üksmeelt, mis oli saavutatud just ühistöö läbi „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ valmimise nimel. Maestro Roman Toi poolt 1983. a suvel algatatud kontakt oli osutunud kandvaks kiviks ühistöö suure hoone vundamendis.

Siiski ei olnud see tee sile. Eriti andsid konarused tunda Välis-Eesti poole peal, kus parajasti oli käimas tõsine kampaania uue peapiiskopi valimisel. Väikese vihje leiab sestsamast 14. juuli kirjast: Oma memuaaridesse saan siit kah palju põnevat materjali. Et, kuidas seda püha tööd teinekord ka inimlikeks huvideks püüti oma „kaldale“ kiskuda, ära kasutada. 

Mul jääb kausta veel mitu väga ausat ja samas murelikku Roman Toi kirja, mis tema silmade läbi Toronto uue peapiiskopi ametisse astumist ilmestavad. Veelgi rohkem on aga neid kirju, mis on täis tööindu viisiraamatu koostamiseks ja üleüldse kirikumuusikaelu edendamiseks. Et kõik ei sujunud alati sugugi siledat rada, väljendab seegi kiri, mis kirjutatud 17. oktoobril 1990. a. Küll aga sisaldab kiri väga palju otse praktilisi nõuandeid ja soovitusi, mis võiksid olla kasulikud isegi nüüd veel, kui Eestis järjekordset uut lauluraamatut koostatakse.

Koraaliraamatu suhtes ma pole siiani veel midagi kuulnud. Loodan, et asjad Lepnurme käes arenevad paremini kui see Lauluraamatu asi. Tamm arvas, et ta saab oma töö aasta lõpuks tehtud. Hea seegi, kui mõtelda nendele „tormidele veeklaasis“, mis selle olulise raamatu juures, kujunemise käigus, on tulnud üle elada.

Ma tahaksin kuskile anda seminari, kuidas sellise ülesande juurde tuleks minna, kuidas üles seada eesmärgid, printsiibid, doktriinid ja kogu administratiivne süsteem. Siinne „komisjon“ tegutses ilma „teedekaardita“, kompassita – peost suhu. Mõnele komisjoni liikmele oli seda komisjoni vaja mitte uute, värskemate laulude sõnade saamiseks, vaid isiklike kaotuste, isiklike puudujääkide suitsukattesse peitmiseks. Tulen nüüd kindla mõttega, ettepanekuga välja, et – äsja lõplikuks kujunenud raamat – kindlasti on Lauluraamatute ajaloos ainult üks samm. Tundub, et Lauluraamatu küsimuses tuleks kindlasti luua püsiva ilmega komisjon. Selle komisjoni ülesandeks oleks eelkõige: koguda kõik kogemused ja tähelepanekud, mis nüüd tõusevad. Mõtlen äsja valminud Lauluraamatu suhtes. Need tuleksid kõik rahulikult talletada. Samal ajal üle terve maailma teha teatavaks, et kellel on jatkuvalt midagi uut pakkuda, aadress on nii ja nii.

Minu vastava ettepaneku peale sellist üleskutset ei tehtud, ja juba ma kuulen, et mõned ambitsioonid tuiskavad.

Samuti lisaksin, et siinses komisjonis oli ainult üks liige, kes oli VÕIMELINE ka tehniliselt laulude suhtes seisukohti võtma. See on muidugi Gustav Piir. Kõik teised elasid ja töötasid nagu me oleme küll ja küll kuulnud, et „mis ma sellest eesti keelest enam õpin, see on ju mu emakeel“!

Ja üldse, Lauluraamatu komisjoni koosseis tuleks ikka kujundada EESTIS. Kui tundub olevat vajalik, siis võib mujalt maailmast mõne hinge juurde kutsuda. Ma soovin nüüd must-valgel konstateerida, et siinne komisjon kannatas paljude uskude all: nagu näiteks Oxfordi usk, või Tartu usk, või Saksamaa usk (Põhja-Saksamaa!), või Minnesota, või Vana-Vändra, või Missouri jne. jne. Eesti usku ma kohtasin selle töö sees üsna vähe.

Nõnda siis: kujundada permanentse ilmega Lauluraamatu komisjon Eestis – sealtpoolt otsustatud valikuga inimeste suhtes välismaalt.

Maksab endale meelde tuletada, et aastanumber oli siis veel 1990.

Kui ajaleht Eesti Kirik leiab jätkuvalt leheruumi, tahan peagi jälle kummarduda Roman Toi kirjade kohale, sest sellel avara mõtlemisega, julge ütlemisega ja sooja südamega ulgueestlasel on veel tänagi meile palju õpetuseks ja julgustuseks ütelda.

(Lõpp.)

Jaak Salumäe