Roman Toi – 105 1. osa

Mõned mõtted kirjavahetuse kohale kummardudes

1.

Meie kirjavahetus sai alguse Välis-Eesti muusika suurkuju maestro Roman Toi poolt 3. juulil 1983. a saadetud kirjast, mille esimene rida kõlab nii: On tõsi, et see kiri tuleb selgest taevast – aga ta ikka ütleb tere, tulen Teie jutule pisikese palvega siit kaugelt maalt.

Ei võinud ei tema ega mina siis arvata, et sellest pisikesest palvest areneb välja kõigi aegade suurim ühistöö Kodu- ja Välis-Eesti vahel.

Esimesed kirjad

Kui esimesed kirjad olid vastastikku tutvustavad, siis juba järgmiste, suhteliselt pikkade kirjade ja rohkete lisadega algas päris konkreetne töö, mida võikski lugeda Kodu- ja Välis-Eesti ühise lauluraamatu koostamise alguseks. Seega – kuus aastat enne ametlikku algust!

Roman Toi kirjutamisstiil on äärmiselt isikupärane nii sisu kui lauseehituse poolest ning selles on nii palju viiteid ja vihjeid, mida ilma tausta ja situatsiooni teadmata ei ole võimalik päriselt mõista. Ka tema peen huumor eeldab rohket taustateavet ja ajastu ning isikute tundmist. 

Neid kirju praegu üle lugedes pean isegi tugevasti pingutama, et maestro peentest vihjetest õigesti aru saada ja kaugeid sündmusi või jutuajamisi püüda meenutada. Samas on ta oma väljendustes äärmiselt delikaatne ja jääb kõigi võimalike osapoolte suhtes lugupidavaks. 

Juba 7. oktoobri 1983. a kirjas haarab koolitatud ja praktiseeriv organist Roman Toi kinni lauluraamatutöö lahutamatust koostisosast – koraaliviisidest ja nende kasutamisest. Lisaks sellele, et ta väljendab rahulolu neljahäälse „Viisi albumiga“, mis juba hoolitseb selle eest, et kõrged viisid tagasi inimese kõrgusele tuuakse, võtab ta teemaks lauluviiside kasutamata jäänud rikkuse. 

Ta kirjutab: Ruttan ütlema, et olen kindlaks teinud, kui palju Punscheli viisidest meie Lauluraamat küsib ja vastus on muidugi suur ehmatus. Lauluraamatus on (Soome 1958) 748 laulu. Aga viiside arv, mida lauluraamat küsib, on pisut üle 200. Jah, olen selle analüüsi kõik teinud.

Esimene kohtumine

Olen kirjutanud pikema vastuse 15. novembril 1983. a, kuid siis jääb kirjavahetusse ligemale aasta pikkune auk, kuna Roman Toi on pühendunud tööle oma kooride ja muusikaüritustega.

Et mitte tunda võlglase tunnet kirjavahetuse ebaregulaarsuse pärast, lõpetab ta kirja 21. augustil 1984. a sõnadega, mis hilisematel aegadel ka kohtumiste lõppedes said omal viisil korratud: Ja teeme nüüd niimoodi, et ütleme, et kui enne ei kirjuta, siis me teeme seda kohe järgmine kord!

Õnneks tuli neid järgmisi kordi õige sagedasti ning me jõudsime enne kohtumist 1989. aastal saada headeks sõpradeks ja lähedasteks kolleegideks, kes olid asunud tegema viljakat koostööd. Sinatama aga hakkasime ikkagi alles siis, kui olime isiklikult kohtunud ja „patsi löönud“, nagu Roman Toi seda juba kohtumise ootuses nimetas oma 8. märtsi 1989. a. kirjas: Rõõmustan, et kirja asemel võime varsti patsi lüüa!

See sai teoks 2. juulil 1989. a Toronto Peetri kirikus.

Jaak Salumäe

 (Järgneb.)