Pühakirja neljakordsest mõttest 2. osa

2.
See «kirjatähe» ja «vaimu» eraldamine baseerub 2Kr 3:6 väitel, et «kirjatäht suretab, Vaim aga teeb elavaks». Origenes tõlgendab seda piiblikohta nõnda, et teksti sõnasõnalisest, kirjatähelisest, «surnud» mõttest tuleb tungida edasi «elava», seesmise vaimuni. Tema põhiväide kõlab: «Kogu pühakirjal on küll kõigis ta üksikasjades vaimne mõte, kuid tal ei ole mingil viisil läbivalt ihulikku [kirjatähelist] mõtet» (De principiis IV,3,5). Selle oma 2Kr 3:6 tõlgendusega on Origenes hermeneutika ajalugu tugevasti mõjutanud, legitimeerides allegoriseerimise.
Hiliskeskaegse skolastika kirjaseletamine baseerub ühelt poolt «kirjatähelisel» ehk «ajaloolis-grammatilisel», teiselt poolt «vaimsel» (ka: «vaimulikul») ehk «allegoorilis-müstilisel» mõttel. Viimane jaguneb omakorda kolmeks «allmõtteks», nii et võib kõnelda «pühakirja neljakordsest mõttest».
Pühakirja neljakordse mõtte sõnastas esmalt Johannes Cassianus († u 435) ja temast sõltuvalt abt Nestorius. Keskaegne tunnusvärss, nn quadriga, kõlab: Littera gesta docet, quid credas allegoria, moralis quid agas, quid speres anagogia, mis tähendab: «kirjatäht õpetab, mis toimus, allegooria, mida uskuda, moraal, kuidas toimida, anagoogia, mida taotleda».
Esimene tasand on ajalooline (faktiline) seletus. Teiseks vaadeldakse sündmust kui mingi muu sündmuse analoogiat. Nii on Vanas Testamendis kirjeldatul vahetu tähenduse kõrval veel teine – varjatud, tüpoloogiline (allegooriline), nendele sündmustele viitav, millest jutustab Uus Testament – näiteks prohvet Joona kolm päeva merekoletise kõhus viibimine osutab Kristuse surmale ja ülestõusmisele (Mt 12:40, vrd Jn 2:1). Kolmandaks on moraalne (tropoloogiline) tõlgendus – näiteks eeskiri, et pahmast tallava härja suud ei tohi kinni siduda (5Ms 25:4), on rakendatud evangeeliumi kuulutajate ülalpidamise kohta («Kas Jumal hoolitseb härgade eest? Eks ta ütle seda pigem meie pärast?», vt 1Kr 9:9–10). Neljandaks on tulevikku, täiuseaega suunatud eshatoloogiline (anagoogiline) tõlgendus – näiteks Hb 4:1–11 on midraš 1Ms 2:2 tekstile: Jumala rahva hingamisaeg on alles ees.
Et näha, mida tähendab pühakirja neljakordse mõtte skeem, võtame ühe konkreetse teksti apostel Pauluse kirjast galaatlastele ja vaatleme seda.
Sõnasõnaline tähendus annab meile niisiis teavet minevikus toimunud ja silmaga nähtavatest asjadest. Apostel võtab selle aluseks ja tuletab meelde Vanas Testamendis jutustatut: «Pühakirjas on kirjutatud, et Aabrahamil oli kaks poega, üks orjatarist ja teine vabast naisest. Orjatari poeg oli sündinud loomulikul teel, vaba naise oma aga tõotuse kaudu.» (Gl 4:22 jj)
Järgnevad kolm vaimset pühakirja mõtet – allegooriline osutab tulevikku, millelegi eelolevale. See mõte käib asjade kohta, mis on küll tegelikult sündinud, aga sügavamas mõttes on eeltähenduseks teistele, tulevastele: «Need asjad on võrdpildid: kaks naist tähendavad ju kahte lepingut. Üks Siinai mäelt orjapõlveks, see on Haagar – Haagar on ju Siinai mägi Araabias ja vastab nüüdsele Jeruusalemmale, sest see orjab koos oma lastega.» (Gl 4:24 jj)
Kui pilk läheb aga toimunu realiseerumisest Uue Lepingu ajal kaugemale, siis on tegemist anagoogilise kirjamõttega, mis suundub taevasele saladusele ja – nagu me tänapäeval ütleksime – on orienteeritud eshatoloogiliselt. See viitab ecclesia triumphans’ile, võidutsevale Kirikule: «Ülal­asuv Jeruusalemm aga on vaba naine, kes on meie ema» (Gl 4:26).
Neljandana lisandub lõpuks moraalne (tropoloogiline) mõte, mis toimib praktilises nõuandmises ja elu puhastamises: «Niisiis, vennad, meie ei ole orjatari, vaid vaba naise lapsed. Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!» (Gl 4:31–5:1).
Selles näites tähendab «Jeruusalemm» niisiis: a) sõnasõnalises tähenduses juutide linna; b) allegoorilises tähenduses Kristuse Kirikut; c) anagoogilises tähenduses Jumala taevast linna; d) moraalses mõttes inimese hinge, seda, mida too peaks tegema või tegemata jätma ja mille pärast teda kiidetakse või laidetakse.
See, mis Jeruusalemma puhul funktsioneerib, ei ole muidugi alati võimalik. Mitte igale kirjakohale, igale lõigule ei ole võimalik leida kõiki nelja mõtet. Aquino Thomas seletabki, et ainult sõnasõnalist tähendust saab rakendada kogu pühakirjale: Vana Testament on avatud kõigile neljale kirjamõttele, kuna ta räägib asjadest, mis on varasemad kui Kristus ning mida saab tõlgendada tüpoloogiliselt ja allegooriliselt Uue Testamendi aja kohta käivaks.
Mis puudutab aga Uut Testamenti, siis peab siin tegema vahet. Seda, mis käib Jeesuse Kristuse kohta, võib allegooriliselt rakendada Kirikule, s.t taas on nõnda, et varasemat seletatakse hilisema kohta käivaks.
(Järgneb.)
Toomas Paul, teoloogiadoktor