Postkristluse sekulaarne humanism 5. osa

(Algus EK nr 29.)
Temas nähti müütilist Nero redivivust, taaskehastunud Nerot, seega antikristust ennast. Tema nime – Nero Caesar (Neron Quesar) – arvuks saadi heebrea tähti kasutades metsalise nime arv 666. Kui lähtuda esitatud ajaloolisest kontseptsioonist, siis on antikristus juba tulnud ja olnud ning muutunud ajalooks. Meie süda võiks seetõttu arvu 666 ja selle sümboli WWW suhtes olla rahulik; kui mitte, siis on antikristus veel tulemas ja sümboli WWW kasutamisega on tõsiseid probleeme.
Elame ajaloo seisukohalt huvitaval ajajärgul. Kes võis olla Nebukadnetsar II redivivus? Kas mitte Saddam Hussein? Ta pidas ju end kuulsaks Babüloonia kuningaks, sõitis kullatud tõllas läbi Bagdadi ja taastas Babüloni. Ja kas äsjane Iraagi aktsioon ei kätkenud endas juutide võimalikku kättemaksu kunagise Paabeli vangipõlve eest? Küsida ja arvata ikka võib. Mida kõike ei ole inimesed küsinud või arvanud. On arvatud, et kuna Jeesus oli israeliit, siis peab ka antikristus olema israeliit.
Mul õnnestus Iisraelis viibida judaismi tähtsas, kõrgel mäe otsas asuvas vanas Zafedi (Sepph, Safed) linnas, kus tegutses tuntud rabi ja müstik Joosep ben Efraim Karo (1488–1575), kes kirjutas traktaadi «Kaetud laud» (Shulhan aruh), milles ta arvustas kristlasi. Kahjuks näeb ortodoksne judaism kristluses endist viisi taunitavat hereesiat, nii nagu seda nägi omaaegne katolitsism protestantismis.
Pole välistatud võimalus, mille kohaselt jätkuv kapitali ja võimu kontsentreerumine rahvusvahelise eliidi kätesse võib tulevikus sünnitada võimuri – antikristuse –, kes püüab kristlastele nende tehtud ülekohtu eest kätte maksta. Niisuguseid võimureid on juba olnud.
Huvitav, kas V. I. Lenini poolt 01.05.1919. a välja antud dekreedile «Võitlusest pappide ja usuga» pandud number 13666-2 sisaldab juhuslikult metsalise nime arvu või kõneleb sellest, millest meiegi siin oleme kõnelenud.
Tulles tagasi Meego Remmeli artikli juurde, tahaks viidata loo algul esitatud tsitaadi lõpuosale, kus on mainitud, et me ei tegeleks «modernse komfordi tagaigatsemisega», vaid oleksime valmis enda peale võtma «Kristusega minemise riski ja risti». See tähendaks eelkõige anda õiglane, üksmeelne ja kaine hinnang praegu kriisis olevale kristlikule kirikule, et me kuidagi ei aitaks kaasa antikritlusele, vaid teeniksime tões, õiguses ja ohvrimeeles Kristust, kes tuli, et ristida «Püha Vaimu ja tulega».
Apostel Pauluse sõnad «Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega…» (2 Kr 6:14) on öeldud ka meile.
(Lõpp.)
Jüri Raudsepp, emeriitõpetaja