Põgus ülevaade allianssliikumisest Eestis, 3. osa

(algus EK nr 37, 22.09.2010.)

Allianssliikumise peamisteks vahendajateks tol perioodil olid aga vennastekoguduse taustaga väljaanded Kristlik Perekonna Leht ja Vahimees. Samuti teiste usuliikumiste perioodilised väljaanded nagu Misjoni Sõnumid, Teekäija, Kristlik Kaitsja, Uus Kristlik Kaitsja ja luterlik ajaleht Eesti Kirik.14
Allianssliikumine toimis Eestis tõusude ja mõõnadega kuni esimese iseseisvusaja katkemiseni 1940. aastal.

Allianss-suhted nõukogude perioodil
Alates Eesti vabariigi okupeerimisest 1940. aastal ja natsliku Saksamaa okupatsiooni aastatel 1941–1944 soikus evangeelse alliansi tegevus.
Nõukogude okupatsiooni ajal olid kogudustevahelised suhted takistatud, seda isegi ühe ja sama konfessiooni sees. Mõeldamatu oli, et nõukogude järelevalve oleks lubanud arendada välja koguduseliikmete konfessioonidevahelisi läbikäimisi. Tulemuseks oli koguduseelu pöördumine sissepoole, et säilitada oma eksistentsi ja identiteeti. Kuid 1950. aastate lõpul elustus Nõukogude okupatsiooni ateistlikus õhkkonnas uuesti palvenädalate traditsioon varjatud kujul.15 Algselt toimusid palveõhtud Eestimaa eri paikades sellise skeemi kohaselt, et palveõhtutele kutsuti külalisvaimulikke jutlustama ja tervitusi jagama.
Alliansskontaktid piirdusid põhiliselt Eesti Metodisti Kiriku ja EEKBL (tol ajal nimekujuga Eesti Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Liit) ühiste tegemistega.16 Lisaks isiklikele kontaktidele võib nimetada kolme väljakujunenud suhtlemisvormi: 1) tervituste toomine koguduste aastapäevadel, mida riigivõimud ei saanud formaalselt takistada ja mis mõnikordki kujunesid jutlustamisteks teineteise pool külaskäikudel17, 2) kuulutusnädalad, 3) aasta alguse palvenädalad.
Kuulutus- ehk evangeeliumi- ehk äratusnädalad said taas võimalikuks nn Hruštšovi sula ajal. Siiski püüdsid okupatsioonivõimud taolist liikumist takistada. Mitmed vaimulikud olid sunnitud käima okupatsioonivõimude ees vaibal. Kuulutusnädalates avaldus endine ärkamisaegne spiritualiteet, kus jutlustajavenna kvaliteedi määras mitte niivõrd konfessionaalne kuuluvus, kuivõrd tema evangelistlik anne.
Juhtus sageli, et kogudustesse kutsuti ringi reisivaid evangeliste nii metodistide kui baptistide poolelt kui ka prii- ja nelipüha vaimuga vendi. Kuulutusnädalatel osalesid ka kahe konfessiooni koguduste koorid (instrumentaalansamblite ja orkestrite tegevus kirikutes ja palvelates oli okupatsioonivõimude poolt keelustatud).18 Olav Pärnametsa hinnangul võibki kuulutusnädalaid nimetada allianss-suunitlusega evangeelseks tööks.
Perioodil enne Oleviste koguduse moodustamist 1950. aastal Tallinna seitsme vabakoguduse likvideerimise hinnaga oli Tallinna vabakoguduste vaimulike läbikäimine saanud heaks tavaks. Tallinna vennad käisid omavahel palvetamas nn kolmapäevaõhtustel kohtumistel peamiselt Tallinna Kalju baptistikoguduse palvelas – aktivistideks ja sidemeesteks olid liitude ja konfessioonide juhid ja pastorid nagu Johannes Lipstok ja Aleksander Sildos, samuti Osvald Tärk Allika baptistikogudusest, Robert Võsu Kalju baptistikogudusest, metodistid Aleksander Kuum, Hugo Oengo ja tollal veel noormees Olav Pärnamets.19
Ühistööst võtsid osa ka mitmed vennastekoguduse inimesed ning luterlaste hulgast mäletatakse pastor Tannerit ja Harri Haamerit. Need kokkusaamised olid tõelise palvevõitluse iseloomuga, sest nõukogude võimutuultes olid ohus nii vabakoguduste töötegijad kui ka koguduste eksistents.
(Järgneb)

Andres Kapp,
Eesti Metodisti Kiriku Tallinna koguduse liige

14Kurg. 2004; Pajusoo, T. 2006. Eesti ristikangelasi. Tallinn: EMK.
15Remmel, A. 2004. Ateismist Eestis http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=92.
16Intervjuu EMK superintendent emeeritus Olav Pärnametsaga, mai 2008.
17Intervjuu Oleviste koguduse vanempastor emeeritus ja endise EEKBL vanempresbüter Ülo Merilooga, mai 2008.
18Pärnamets.
19Meriloo.
20Meriloo.