Piiblimaa Iraan 6. osa

6.

Aga leidus ka mees, kes küllalt täpselt oskas meie ajalugu kirjeldada. Oma minevikku osatakse hinnata. Üks raskeim periood selles ajaloos oli kaheksakümnendatel toimunud sõda Iraagiga. Peale kahe aasta jooksul Khūzestāni provintsist Saddam Husseini vägede väljatõrjumist jätkus sõda veel kuus aastat, kuna Iraan soovis vallutada šiia pühad linnad Iraagis: Karbalā’ ja Najafi. Kokku hukkus sõjategevuses erinevatel andmetel 200 000 – 800 000 iraanlast.
Iraanlaste austus kuulub neile, kuna nad on šahiidid, usu nimel kannatanud märtrid. Sageli on linnade sissesõiduteed palistatud lõputu rea noorte meeste, peaaegu poisikeste piltidega ja linnaosa servas suurel tahvlil on hukkunud sõdurite näopildid, nende kohal naeratavate ajatollade kujutised.
Eestlastel ja iraanlastel on palju ühist. Kummalise kokkusattumuse tõttu algavad mõlema riigi nimed farsi keeles sama tähega ja see täht on A! Mitmed sõnad on sarnased, näiteks arv 100 on farsi keeles sat ja jää kõlab «jäh».
Lõpetuseks veel üks meenutus, mis meie ühesugust tundelaadi kirjeldab. Ühel reedel, muslimite pühal päeval, olime tuttavatega Alborzi mägedes matkal. Lageda maa mehele paras turnimine. Ülesminejad jälgisid rohkem teerada ja eeskõndija seljakotti, aga allatulijatele avanes jumalik vaade. Rühmiti laskuti noorte hoogsate hüüatuste ja naeruga, aga mitmed vanemad mehed tulid alla väärikalt ja pidulikult lauldes.
Siis meenus mulle üks Peep Ilmeti luuletus sellest, kuidas noor ja vana mees lähevad voorele, vaatavad Eestimaad ja noor mees ütleb: see maa on nii ilus, selle nimel tasub surra! Vana mees vastab: see maa on nii ilus, selle nimel tasub elada! Seda tunnet kogesin seal minagi.
Kogusin elamusi rohkem südamesse, aga kauneid pilte kogunes ka fotoalbumisse. Osa neist on nähtavad aadressil instagram.com/viljandi_kashan.
(Lõpp.)
Toivo Vilumaa