Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Piiblimaa Iraan 2. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

Kristlaste põhiosa Iraanis moodustavad armeenlased. Armeenia kirik ja selle valvur Tabrīzis.
Toivo Vilumaa

2.
Shīrāzi vanalinnas küsisin pikalt Kelisa-ye Aramani (armeenia kiriku) järele, inimesed noogutasid, jah, kuskil siin see on, aga ega õieti ei tea. Lõpuks anti üks teismeline poiss teejuhiks kaasa, kes viiski kohale, aga imestas, miks ma oma nutitelefonis Google Mapsi ei kasuta.
Põhjalikuma ringkäigu armeenia ja anglikaani kirikutes tegin Tabrīzis. Armeenia Maarja kirikut (Kalisa-ye Maryam-e Moqaddas) on XIII sajandi lõpul kirjeldanud juba Marco Polo. Ilus ja hästi korras hoitud pühakoda vitraažidega, evangelistide piltidega sammastel ja pika Pärsia vaibaga altarini tegi südame soojaks. Aga vana kirikumehe jutt sobinuks väga hästi ka Eesti oludesse: koguduses on 800 inimest, kuid pühapäeval on kirikulisi vähe …
Samasugune, ehkki kaasaegsem ja harjumuspärasema sisustusega, on ka anglikaani kirik Walmani tänaval. Selle neljast üksteise otsa asetatud vähenevast silindrist omapärane kiviristiga torn kõrgub julgelt üle müüri ja linnaväljaku. Sinnagi pääseb sisse väravakella nuppu vajutades ja pärast lühidat vestlust fonoluku kaudu.
Üle tänava asub Ararati-nimeline spordihoone, mis viitab veel ühele omapärasele ususallivuse joonele. Nimelt on kristlastele lubatud see, mis muslimitele on rangelt keelatud: meeste ja naiste ühine sportimine. Koguni alkoholi tarbimine kristlaste erapidudel pole karistatav.
Zoroastrism (tulekummardamine) oli islami tulekuni laialt levinud Vana-Pärsia religioon, mille järgijaid arvatakse tänapäeval kogu maailmas olevat 150 000 kuni 2 miljonit. Suur vahemik usklike võimalikus arvus on tingitud nii nende laialipillutatusest kui ka eri aegadel vägivallani ulatunud tagakiusamistest.
Zoroastrismi pealinn Iraanis on Yazd, kus on vähemalt 5000 koguduseliiget. Suur elamus oli linna lähedal kõrbes asuva kahel mäel paiknenud sajanditevanuse surnuaia külastamine. Uskumuse kohaselt ei tohi surnukeha matta, sest see rüvetaks maa, ega põletada, sest see rikuks õhu. Seetõttu jäeti need Vaikuse tornide nime kandvatesse võimsa müüriga ümbritsetud suurtesse kaevistesse lihtsalt lindudele nokkida.
Tänapäeval maetakse surnud siiski betoneeritud surnuaeda, mis asub iidse matmispaiga naabruses. Linnas on ka tuletempel Ateshkadeh, milles põlev igavene püha tuli on lõõmanud juba 900 aastat ja sellest üle viiesaja aasta Yazdis. Kuigi tulekummardajad pidid olema ka väliselt äratuntavad, ei jäänud neid miljonilinnas siiski silma.
Iraanist on XIX sajandil saanud alguse bahaism. Hoolimata laiast levikust maailmas on selle positsioon islamivabariigis väga nõrk, sest ametlikult ei peeta seda usuks, vaid poliitiliseks liikumiseks.

Huvitavad vestlused
Suur osa mu praegustest teadmistest Iraani kohta ja tunnetest, millega meenutan oma rännakut, põhinevad seal peetud vestlustel. Ööbisin kaheksas erinevas kodus, mis kokku andis hea läbilõike iraanlaste ellusuhtumisest ja maailmavaatest. Võõrustajate hulgas oli doktorante ja ettevõtjaid, väiketalunik, pensionärist kooliõpetaja, ametnik ja bussijuht, paarkümmend aastat Saksamaal elanud insener ja üliõpilane. Kodud varieerusid asjalikest linnakorteritest eesõuega majadeni, nagu neid Abbas Kiarostami filmides võib näha, sekka ka 700 m2 suurune maamaja ja tuba pagaritöökoja teisel korrusel.
Jutuajamistest meenub üks, milles kultuurierinevused «aitasid» meil üksteisest valesti aru saada. Kui rääkisin seda, et viimane šahh – Moḩammad Režā Pahlavī – käis minu poisikesepõlves ka mu kodulinnas Viljandis, siis uuris noorena islamirevolutsioonis kaasa löönud abielupaar huvitatult, mida ma šahhist arvasin.
Kostsin puhtsüdamlikult, et nõukogude lapse jaoks oli see nagu muinasjutt – šahh ja Pärsia. See vastus oli neile selge pettumus. Nende rõhuja ja minu muinasjutt! Sama hea kui keegi meile Stalinist nii räägiks.
(Järgneb.)
Toivo Vilumaa