Piibli valguse kuma Tammsaare «Tões ja õiguses» 3. osa

3.

Tammsaare kasutab nende mõtiskluste juures ootamatult sümbolit inimesest kui valgusest, mis paistab pimeduses. «Isa [arutles maailma ja inimeste, taeva ja jumala asju] sagedasti pikil sügise- ja talveõhtuil, mida nad veetsid üheskoos soojas toas, laual väike klaasiga lamp, mille valgus tungis läbi neljaruudulise katmata akna heleda joana välja pimedusse. Õieti polnud seda valgust kellelegi vaja … Inimesegagi on lugu siinilmas nagu selle valgusega, mis paistab sauna aknast pimedusse … Inimene on jumala lamp, mis peab valgustama tema elupimedust.»
Vast on see vihje Johannese evangeeliumi algusele, kus öeldakse Jeesuse kohta: «Valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud» (Jh 1:5). Tähelepanuväärne on tõik, et valguse kujundit kasutab Tammsaare just (ja alles) pärast seda, kui Andres on väljendanud oma muutunud usku Jumalasse. Otsekui olnuks seni Vargamäel ja Andrese südames toimunu pimedus. Jällegi tuleb täpsustada, et selle usu sisu – inimene on valgus Jumalale – ei vasta otseselt evangeeliumi sisule.
Niisiis saab jälgida Andrese usu muutumist läbi kogu «Tõe ja õiguse». See algab vanatestamentlikust käsu, lepingu ja õiguse usust, läheb läbi jumalasalgamise ja tagasipöördumise ning jõuab viimaks oma õigusest loobumiseni ja usaldava usuni Jumalasse kui suverääni. Kas saab seda seost viia isegi nii kaugele, et tõotatud maa ootus hakkab Andrese elus täituma alles pärast seda, kui ta on loobunud käsu-usust ja jumalasalgamisest ning kutsunud Jumala tagasi Vargamäele?

* * *
«Tõe ja õiguse» seoseid Piibliga võiks tuua veel palju: lihtsalt keelelisi laene, piiblikeele lauseehitusega kõnepruuki, iioblikke või kogujalikke mõttekäike, lunastusmotiive. Toomas Liiv teeb tähelepaneku, et Pearu kehastab eksitajat, kiusajat, hingevaenlast, kes ootab esimest inimpaari ees juba siis, kui need tühjale ja paljale Vargamäele saabuvad. Tiinas võib näha kannatliku uskuja võrdpilti, kes ustavalt ootab tõotuste täitumist. Võib muidugi olla, et mõnda minu poolt pakutud Piibli-seost Tammsaare ise ei kinnitaks.
Teose lõpuks võidab usk, ime, headus ja armastus, mis on pigem uustestamentlikud kategooriad. Taandub õiglus ja karmus, millega Vargamäe lood peale hakkavad ja millega «Tõde ja õigust» eelkõige seostatakse. Jumalapilt muutub kättemaksjast õnnistajaks. Kõik see jääks hoomamata, kui mitte arvestada Piibli kui «Tõe ja õiguse» tüvitekstiga. (Lõpp.)
Leho Paldre

Artikli autor on Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor, eesti filoloog.

Ilmunud Teekäija 2013. a aprillinumbris.