Olematu sündmus Anno Domini 1987 3. osa

3.
Ka meil jäi üle välja minna suure slämmi peale: kas kõik või häving. Kas Issand päästab meid sellest maiste kriteeriumide järgi täiesti lootusetust olukorrast? Ainult imele võis veel loota. Seal, Haamerite kodus, toimus sarnane palvevõitlus Ketsemani omaga võrrelduna. Taganeda polnud enam kuhugi. Eenok julges siiski jääda etteantud kirjakoha juurde.
Uskuge – see mõjus. Sõna tegi oma töö ega tulnud tühjalt tagasi. Luu ja üdi oli läbistatud. Pöördumatult. Need mehed läksid sealt templist ära allajääjatena. Nad ise said sellest aru. Käitumine reetis. Vaimne selgroog oli katki murtud. Vaikselt, nähtamatult, ent jäädavalt. Need, kes kahurist olid tulnud kärbest laskma, pidid taanduma, hajuma, häbenedes tasahilju.
Game over…
Mitte ükski inimene sel tunnil «Taadi kirikus» olles ei saanud võtta endale võitja au. Sest me ei teinud ju mitte kui midagi (erilist). Maimu lihtsalt jäi ustavaks äsja ärakutsutud abikaasale, keeldudes tema lubatud jumalateenistuste tühistamisest asja ees, teist taga.
Kui järele mõelda, siis Harri Haameri nähtamatu käsi suunas neid sündmusi nii oma matusepäeval kui kolm nädalat hiljem – polnud veel läbi saanud 40 päeva surmast, mil lahkunu hing lõplikult katkestab sidemed maistega.
Kumbki, ei ema ega poeg, ei teinud siis midagi muud, kui lihtsalt jäid oma kohale ses vaimses ja poliitilises rajupuhangus; nad jäid sellesse kaljuprakku, kuhu usutunnistajatena Taadiga koos olid sattunud. Nad lihtsalt olid seal, heidutatutena ja siiski usaldavatena. Nende teeneks tuli lugeda, et nad ei tõmmelnud, ei seganud vahele siis, kui Issand ise möödus.
Puhkpilliorkestrit, telekaameraid, ajakirjanikke polnud Mustlas kohal hetkel, mil Jumal ise tegutses ja jätkas sealt, kus püha lipp tema sulase Harri käest oli edasi antud. Surm ei võinud katkestada protsessi, mille juured olid 32 aasta taguses valikus.

Ununenud tänu
1955. a. augustis naasis Taat elusana Siberist ja tõi oma naise ning lapsed välja nende peidupaigast Võrumaal. Pere oli jälle koos. Kuid kuusealustena, ilma koduta ja varata. Süsteemi poolt jätkuvalt ohustatuna, survatuna. Mis edasi?
Ses ebaturvalises olukorras, kus pereisa pidi kibekiiresti töö ja uue kodu leidma, oldi saatuslike valikute ristmikul. Ühelt poolt kutsusid baptistid ja teiselt poolt meelitasid metodistid: «Tule meile!». Neil oli pakkuda kõige aulisemaid kohti endi seas.
Harri aga vastas: «Kui mul lubataks teenida ka kõige armetumat kogudust luteri kirikus, siis tahan ma seda teha.» Edasine sõltus seega Jumala (ja tema maapealse «asemiku» usuasjade voliniku) armust. Nii läkski. Liisk langes.
Harri ning tema pere valisid kitsa raja Tarvastus. See oli ustavuse proov, mis jäi kestma üle kolmekümne aasta. Raske valik, eriti pere, laste seisukohalt.
Kui toona oleks otsustatud teisiti, siis jäänuks olemata ka kõik see imeline, mille tunnistajaks me olime 1987. a.
Kas mõistmine, tänu ja tunnustus on tänaseks tulnud postuumseltki? Kas on tagantjärelegi teadvustatud nn Mustla lahingut? Mööda Eestit ringi sõites näeme hulganisti pruune viitu kirjaga «see ja teine Vabadussõja lahingupaik» (nende seas ka taolisi, nagu näiteks «Kanahaua sulglohk» Elva külje all).
Meie rahvas ega ka meie lapsed ei saa ajalooõpikute, meedia ega filmide vahendusel teada, kus ja kes tegelikult lükkasid liikvele kivikese, mis tõi endaga kaasa tohutu laviini vallandumise. Mitte ükski viidake ega sildike reeda seda, mis toimus seal Mustlas 25 aastat tagasi. See on unustatud sündmus. Nii nagu on unustatud ka Jumal, kellele siitsaadik vabanenud rahvas ja selle poliitilised juhid pole poetanud ainsamatki tänuleptonit.
Veerand sajandit on möödas. Piisavalt pikk aeg märkamiseks, äratundmiseks, mõtlemiseks, tegutsemiseks, tunnustamiseks, tänamiseks. Ehk tuleb sellega oodata sama kaua, kui ootasid Vabadussõjas langenud noorte meeste hinged, kes alles 90 aastat hiljem nägid püstitatavat ristikujulist tänusammast Tallinna Vabaduse väljakule, ja sedagi tohutu vastuseisu ning halvustuste kiuste. (Oli/on neil kangelastel seal igavikus sellisest, niimoodi rahvast lõhestavana püstitatud tänumärgist ka päriselt rõõmu?)
Ehk tunduvad kõik need mõtted liig fantaasiaküllased, äärmuslikud? Ega sedagi välistada saa. Aga mis siis, kui käesolev Eesti ajaloo tõeversioon peaks rekonstruktsioonina tegelikkuseks osutuma? Mis siis saab? Kuidas hindaksime selle valgel praegu Eestis toimuvat? Nüüdset kurssi täispurjedes kihutada ühest liidust teise liitu? Näeme, ja üsna varsti.
Jumal ja tema suurteod ei vaja advokaate, pressiesindajaid ega mänedžere. Tema viisiks on kõnelda pelgalt vihjete kaudu. Kel kõrvad, see kuulgu. Kel silmad, see nähku. Kel aru, see taibaku. Kel usk, see uskugu – ja tänagu. Nii lihtne see ongi.
(Lõpp.)
Tiit Kuusemaa