«Olematu» sündmus Anno Domini 1987 2. osa

2.
Nüüd aga maeti mitte lihtsalt suvalist inimest, vaid kedagi erilist. Tolle väiksesse maakogudusse pagendatud kirikuõpetaja surm tõi varjust lagedale tuhanded inimesed, – need, kes ühekaupa olid süsteemile ohutud, ent hulgakesi ülimalt kardetavad. Kuna inimesi oli nii palju, et ei mahtunud sõidukeisse ära, siis tehti ekspromptotsus: lähme jala.
Kujutage nüüd ette: mitu tuhat inimest aeglases protsessioonis liikumas läbi linna kalmistu poole sarga järel, kus kardetud jumalasulase põrm, laulda rõkatavad usuteenrid – see osutus ülimalt ebameeldivaks üllatuseks võimumeestele.
Tegemist oli ju avaliku meelsusavaldusega, massidemonstratsiooniga, asjaga, mis kommunistidele oli kui õudusunenägu. See matuserong oli süsteemile küllap ehmatavamgi kui Hirvepargis toimunu, kuid samas sellega kuidagi unisoonis ja võimendavana, ärgitavana. Kuid see polnud veel kõik.
Seni on n-ö ametlik ajalugu märgistanud esimese sündmusena, kus avalikult tuldi välja sinimustvalgega, Hirvepargi miitingut. Kuid tegelikult toodi rahvusvärvid kapist välja juba sellesama matuse-meeleavalduse käigus: Harri Haameri hauale pandi kimp sinimustvalgete lintidega. Ka siis helistati lesk Maimule ja nõuti kategoorilises vormis tolle kimbu ärakoristamist. Kuid tema ütles kindlameelselt: «Võtke ise, kui tahate!»

Sõna tappev vägi
Rahvasuu järgi kaks ei jää kolmandata, ja seda just võimud ootasid ning kartsid – veel suuremate rahvuslikult meelestatud rahvahulkade masskogunemist sinna Mustla dissidentlusepessa. Nõukogude riigi vardjatel oli valik: kas nüüd või ei iial. Avalik kodanikuallumatus tuli eos lämmatada. Vastasel korral osutub tuldpurskavaks draakoniks peetu kõigest ennast õhku täis tõmmanud sisalikuks. See oli au ja prestiiži (taastamise) küsimus. Sellest siis nood seninägematult drakoonilised meetmed Mustlas. Mäng täispanga peale.
Mis toimus aga täisrelvile tõusnud punaleeri vastaslaagris Maimu ja Harri Haameri kodus? Ei olnud seal teps mitte uljast võidukust «me veel näitame neile!». Olime väga murelikud. Juhtuda võis kõike. Mustlas liikus ringi jutt, et kes nüüd kirikusse nina pistab, see kohe arreteeritakse ja siis on Siberisse minek. Tõsiselt.
Tunnen Eenok Haamerit juba väga pikka aega ja lähikondsena tean ka neid olukordi, mida nii väga välja ei näidata. Olen näinud Eenokit omi (usu)võitlusi pidamas, kõhklusi ja hirme ületamas, haiguse ja kurja rünnakuid tõrjumas. See elus palju näinud karastunud mees oli aga nüüd nii liimist lahti kui ei iial varem. Kummalisel moel ei heidutanud teda mitte endise pastoraadi ümber kehtestatud erakorraline seisukord koos sisulise liikumiskeeluga. Ega me ju teadnud sedagi, kas me ülepea kirikusse pääsemegi või võetakse juba teel sinna n-ö rajalt maha.
Eenok ägas hoopis kalendripärase jutluse kirjakoha pärast, küsides: «Ütle, Tiit, kas ma julgen seda lugeda, sellele jutlustada?» Sest see Jesaja 29. ptk prohvetlik kuulutus passis antud olukorda nagu rusikas silmaauku. Seal on kirjas, et vägivaldsele tuleb lõpp, õigele püünise seadja hävitatakse, isegi rumalad võtavad õpetust. – Veel pisut aega, ja viljapuuaiake osutub hoopis vägevaks metsalaaneks. Alandlikud ja vaesed saavad hõiskama Issandas.
Selles sõnas oli sees tappev vägi, nii nagu püssis hõbekuul. Selle sõna vallandaja ja triklilevajutaja pidi arvestama ka tagasilöögiga, rikošetiga, tabatava märatsushooga, vältimatult järgneva karistusaktsiooniga. Pelgalt kirjakoha ettelugemine kätkes endas meelevalda, nii nagu 22. psalmis, mida Jeesus ristil rippudes tsiteeris oma hukkajatele (võrdlus härgade, sõnnide ja lõvidega).
(Järgneb.)
Tiit Kuusemaa