Naised reformatsiooni valguses 9. osa

9.
Olümpia surmale järgnes Euroopa humanistlikes ringkondades järelhüüete laviin. Paari kuu jooksul lahkusid katku tagajärjel ajast igavikku ka tema abikaasa Andreas ja vend Emilio.
Märkimisväärne osa Olümpia Morata ladina- ja kreekakeelsest vaimsest loomingust (ladinakeelsed dialoogid ja kreeka poeemid, aga ka ladinakeelne kirjavahetus humanistidest mõtlejatega ja itaaliakeelne teiste mõttekaaslastega) läks kaduma Schweinfurdi piiramise käigus, ülejäänud avaldas Fulvio Pellegrino Morato sõber Celio Curione (1503–1569) pärast Olümpia surma.
Juba oma eluajal oli Olümpia Fulvia Morata hinnatud vanade keelte tundjana ning lugupeetud oma intellektuaalsuse ja vaimsete võimete tõttu. Paraku on ta aga hilisemalt jäänud tagaplaanile osaliselt just oma kirjaliku loomingu hävimise tõttu, mis aga ei vähenda tema mõju oma kaasaegsetele ja Euroopa teaduse arengule ning reformaatorlike ideede kinnistumisele tervikuna.
Olümpia Fulvia Morata mälestuseks annab Heidelbergi ülikool naissoost järeldoktoritele igal aastal välja stipendiumi.

Marguerite de Navarre: diplomaat, reformaatorite toetaja ja mõjukas ühiskonnategelane
1488. aastal abiellus Prantsuse trooni kandidaat Orleansi Charles, d’Angoulême’i krahv, 11-aastase Savoia Louise’iga. Louise’i peeti üheks intelligentseimaks naiseks toonases Prantsuse õukonnas. Neli aastat pärast abiellumist sündis 11. aprillil 1492 printsess Marguerite d’Angoulême (hilisem Marguerite de Navarre), kuningliku paari esiklaps.
Kaks aastat pärast Marguerite’i sündi kolis perekond Cognaci, kus 12. septembril 1494 nägi ilmavalgust Marguerite’i noorem vend François d’Angoulême, hilisem Prantsuse kuningas François I, kellega Marguerite de Na­varre oli aastakümneid väga lähedane. Lisaks oli printsessil ja printsil isa ebaseaduslikest suhetest mitmeid poolõdesid ja poolvendi, kes samuti kasvasid üles õukonnas.
Kui Orelansi Charles suri, oli Marguerite saamas neljaseks ning tema peaaegu kaheaastasest vennast sai Prantsuse kuningakrooni pärija. Tänu ema haritusele oli Marguerite’i koolitatud varasest lapsepõlvest alates parimal võimalikul moel ning ta sai sama hariduse, mis tema noorem vend, keda valmistati ette kuningakrooni vastuvõtmiseks, mis toimus 1515. aastal.
Marguerite’i kümneseks saades soovis Savoia Louise sobitada kosjakaupa Walesi printsiga (hilisem Henry VIII), kuid edutult. See tähendas Marguerite’ile mitut aastat lisaaega enesetäiendamiseks.
17aastaselt sunniti ta siiski poliitilistel eesmärkidel abielluma Alençoni hertsogi Charles IV-ga, üldjoontes heatahtliku, kuid praktiliselt kirjaoskamatu mehega. Pärast abikaasa surma 1525. aastal abiellus Marguerite Navarra kuninga Henry II-ga. Selle abielu kaudu sai temast Navarra kuninganna, kellena teda ennekõike ka ajalugu tunneb.
Novembris 1528 sündis nende esimene laps, Jeanne III de Navarre. Kuningas Henry ja kuninganna Marguerite’i ainus poeg Jean nägi ilmavalgust juulis 1530. Marguerite oli toona 38aastane, mis tähendas 16. sajandi standardite järgi juba vanemas eas naist. Prints Jean suri aga ootamatult juba sama aasta I jõulupühal. Arvatakse, et poja surm ajendas Marguerite’i kirjutama ühte tema tuntuimat, ent ka suuri vastuolusid tekitanud teost „Patuse hinge peegel“ (Miroir de l’âme pécheresse, 1531).
Kireva ja intriigidest läbi põimunud isikliku elu kõrval oli Marguerite’i näol tegemist naisega, kes oli toona Prantsusmaal üks haritumaid. Tema teadmised ja positsioon võimaldasid tal kuuluda kuningast venna lähimate nõunike ringi. Järgides oma ema eeskuju sai Marguerite’ist oma harituse ja ühiskondliku positsiooni tõttu kõige mõjuvõimsam naine Prantsusmaal.
Marguerite de Navarre’i tuntakse ka kui võimekat diplomaati. Üks toonane Veneetsia suursaadik ülistas Marguerite’i kui naist, kes tunneb kõiki diplomaatiakunsti saladusi. 1525. aastal langes François I vangi. Venna vabastamiseks tuli Navarra kuningannal ette võtta vaevarikas teekond Hispaaniasse, minna vaenlase territooriumile, et pidada isiklikult läbirääkimisi Charles V-ga. Neist läbirääkimistest sai tema kõige tähelepanuväärsem diplomaatiline saavutus.

Kristel Engman, vikaarõpetaja
(Järgneb.)