Naised reformatsiooni valguses 11. osa

11.
Nende tegevuse geograafiline areaal oli lai ning nad tegutsesid paljudes Euroopa maades, kus evangeelset usku on kuulutatud ja selle vaimus elatud – Saksamaal, Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Põhjamaades, Itaalias ja mujal. Kõigil neil naistel on olnud reformatsiooni kontekstis väga oluline roll kas reformaatorlike ideede levitajatena, nende toetajatena või evangeelsete ideede levikule kaasaaitajatena, kasutades oma ühiskondlikku ja poliitilist mõjuvõimu, et toetada evangeelses vaimus jutlustajaid ja õpetlasi.
Reformatsiooni tähendust naistele on traditsiooniliselt käsitletud kahest vaatepunktist. Ühelt poolt on selles nähtud naiste olukorda halvendavat mõju, sest kloostrite tegevuse lõpetamine reformatsioonist mõjutatud piirkondades vähendas naiste võimalusi hariduse ja vaimuliku elu praktiseerimiseks. Teisest küljest on toonitatud reformatsiooni kui protsessi, mis andis naistele emana täiesti uue rolli – emadust mõisteti kui kutsumust ning selle kutsumuse järgimist usuliseks tegevuseks.
Naiste hariduse seisukohast olid hiliskeskajal kloostrid kesksed institutsioonid. Need minetasid oma tähenduse reformatsioonist mõjutatud piirkondades, kus kloostrid tegevuse lõpetasid. Ka reformatsiooni levikualale jäänud naiskloostrites suhtuti reformatsiooni erinevalt. Osa nunnadest võttis evangeelsed ideed väga meelsasti ja kiiresti omaks, samal ajal kui teine osa oli uute ideede levimisele ja omaksvõtmisele ühemõtteliselt vastu ning soovis järgida oma vaimulikku kutsumust nunnana. Nii reformaatorite ridades kui vastaste seas oli kõrgelt haritud naisi, kes vastasid reformaatorite väidetele oma piiblitundmisele ja haritusele tuginedes.
Martin Lutheri ja tema lähedaste kaastööliste seas oli mitmeid endisi nunnasid, kellega abielludes panid evangeelsed vaimulikud aluse täiesti uuele ühiskondlikule fenomenile. Evangeelsete vaimulike abiellumine ning sellest arenema hakanud pastoraadikultuur sai ühiskondlikuks mudeliks ning mõjutas kogu Euroopa perekonnakultuuri. Abielu nähti reformatsioonis pigem kui vastastikusel lugupidamisel tuginevat liitu, mitte aga niivõrd varanduslikul seisul ja vanemate või sugulaste kokkuleppel põhinevat kooslust. On arvatud, et just reformatsiooni tulemusel lõpetati korraldatud abielude sõlmimine.
Väga mitmed reformatsiooni mõjutanud naistest alustasid tegevust väga noorena ja paljudel oli „elutöö“ 35. eluaastaks juba tehtud. Samas tuleb silmas pidada, et keskmine eluiga oli võrreldes tänapäevasega väga madal. Neid, kes jõudsid 40 eluaastani, käsitleti juba kui soliidses vanuses olevaid isikuid. Naistel oli keskmiselt 6–7 last. Laste suremus oli antisanitaarsetest oludest ja epideemiatest ning haiguspuhangutest tulenevalt suur – 40–50% lastest suri enne 12. eluaastat. Ligikaudu 12% naistest elas 16. sajandi alguses kloostrites, kuhu jõukamate perede tütreid saadeti sageli nende endi tahte vastaselt. Peale vaimuliku pühendumise kloostrites või abielu ei olnud naistel muid alternatiive enese elatamiseks.
Reformatsioonist rääkides ei saa mööda vaadata tolleaegsest ühiskondlikust kontekstist – 16. sajandi Euroopas oli 85% rahvastikust talupojad, kes elasid vähem kui sajast inimesest koosnevates külades. 10% kuulus keskklassi ning vaid 5% elanikkonnast moodustas ülemklassi ja need olid kas ülikud või vaimulikud. Suurem osa jõukusest ja võimust koondus viimati mainitutele. See oli taust, mis ümbritses reformatsiooniaja naisi.
Kirjalikke jälgi reformatsiooniaja naised oma keskaja ametiõdedega võrreldes tähelepanuväärsel määral ei jätnud. Need, kes kirjutasid, olid tavaliselt aadlisoost daamid või kloostrites kirjutama õpetatud endised nunnad. Nii mõnigi endine nunn, kellest ka käesolevas järjeloos on kirjutatud, leidis endale uue rolli pastori abiaasa ja pastoraadi perenaisena. Kuulsaim neist oli mõistagi n-ö evangeelse usu ema Katharina von Bora. Reformatsiooniga sai alguse kiriku pidev uuenemine ning see andis naistele varasemast suurema võimaluse osaleda meeste kõrval kirikutöös ja koguduseelus, aga ka akadeemilises elus.
Oma sageli tagaplaanile jääva tegevusega osutavad reformatsiooniga seotud naised, et Kristuse teenimine ei sõltu ajastust, kohast ega soost. Ka meie luterlikus kirikus on ajast aega olnud neid söakaid naisi, kes on peamiseks elus seadnud Kristuse järgimise, olgu siis kas pastori abikaasana, kirikuteenijana, jutlustajana või vaimulikuna. 2017. aastal täitus EELKs 50 aastat esimese naisvaimuliku ordineerimisest ning sama aasta lõpus sai kirikuvalitsus esimest korda ajaloos ordineeritud naisvaimulikust liikme. See on väärikas punkt väga tihedale, sisukale ja aastapäevale vääriliselt tähistatud juubelile ning tunnustus evangeelses vaimus teenivatele naistele EELKs.

Novembrist 2017 Eesti Kirikus ilmunud reformatsiooniaja naisi käsitlev sari on olnud põgus sissevaade väga laia teemasse, mis kindlasti vajaks edasist uurimist ja käsitlemist ning seda ka Eesti kontekstis. Kui artiklid on äratanud huvi reformatsiooni mõjutanud naiste vastu tervikuna, on artiklite sari täitnud oma eesmärgi.

Kristel Engman, vikaarõpetaja
(Lõpp.)