Muusika Jumala riigi töös, 1. osa

Eesti Kirik avaldab emeriitõpetaja titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe ettekande muusikast jumalariigi töös, mille ta pidas 28 aastat tagasi. Möödunud aastatega on muutunud riigikord, arengutest kirikus rääkimata. Aga midagi põlist on jäänud.
Meenutame õpetaja Salumäe artikliga ka Kodu- ja Välis-Eesti kiriku tähtsündmuse – ühise kiriku laulu- ja palveraamatu ilmumise 19. aastapäeva. Oleme ka ühe teise tähtsa sündmuse künnisel: nimelt sõlmivad kaks lahus tegutsenud Eesti kirikut 13. novembril nähtavat ühtsust kinnitava lepingu.

Soome luterliku kiriku jumalateenistus- ja muusikatoimkonna esimees Lapua piiskop Yrjö Sariola on kirjutanud ühes oma kirikumuusika-alases artiklis sissejuhatuseks nõnda: «Muusikat ei ole olnud tarvis ühelgi kiriku ajaloo etapil tuua selle ellu justkui väljastpoolt. See on kuulunud sinna algusest peale loomuliku osana.» Meil ei ole tarvis hakata kõnelema kirikumuusika pikast ja auväärsest ajaloost, muusika olulisest osast jumalateenistuselus või kirikumuusiku õilsast ja raskest tööst. Ajaloolise tagasivaate võib leida vastavaist raamatuist.
Küsime hoopis teisel viisil: miks me arvame, et laul ja muusika on kristliku kiriku kuulutustöös tõesti tähtsad ja vajalikud? Mille põhjal me oleme veendunud, et muusika suudab tõesti pakkuda midagi erilist? Millel rajaneb meie usk, et kirikumuusika kaudu toimub midagi Jumalale meelepärast ja meie koguduste jaoks ülesehitavat?
Toon mõne kõige iseloomulikuma ja kesksema tsitaadi, mis võiksid meid veenda laulu ja muusika suures tähtsuses kristlikus kuulutustöös.
Apostel Paulus kirjutab oma Efesose kirjas (5:18–20): «Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu, rääkides isekeskis psalmide ja kiituseviiside ja vaimulike lauludega, lauldes ja mängides kannelt Issandale oma südames, kõige eest alatasa tänades Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel.»
Piiskop Ignatius – samuti efeslastele – kirjutab u aastal 100: «Kui teie keskel valitseb üksmeel ja harmooniline armastus, kajab laul Jeesuse Kristuse auks. Ka üksikuina tuleb teil sisse võtta oma koht koori hulgas, et teie hääled üksmeelsuses sulaksid ühte ja te omavahelises osaduses tooksite esile Jumala lauluviisi ja laulaksite ühel häälel Jeesuse Kristuse läbi Isale, et tema teid kuuleks.»
Kirikuisa Augustinuselt on pärit väljendus laulupalvete kohta: «Kes laulab, palvetab kahekordselt.»
Meie usuisa Martin Lutheri tsitaate muusika ülistamiseks võiksime loetleda õige pikalt. Olgu siin esitatud mõni neist: «Üks Jumala kaunimaid ja imelisemaid ande on muusika. /../ Muusika abiga võidakse eemale peletada palju kiusatusi ja kurje mõtteid. /../ Noodid muudavad teksti elavaks. /../ Muusika on kurva ja masendunud inimese parim arst: ta rahustab, värskendab ja elustab südant.»
Lutheri sõber ja muusika-autoriteet Johann Walter on andnud meie usuisast sellise pildi: « Ma tean ja tunnistan tõeks, et see püha Jumala mees Lutherus, kes on ilmunud Saksa rahvale prohvetiks ja apostliks, tundis suurt rõõmu muusikast nii koraalilaulu kui ka nõudlikuma kunstlaulu alal, tema, kellega koos olen laulnud mitmed kallid hetked ja sageli näinud, kuidas see armas mees vaimustus laulmisest, et ta iialgi ei paistnud küllastuvat muusikast ja muusika ülistamisest.»
Johann Sebastian Bach on kirjutanud oma piibliraamatu ühe lehe servale: «Hardas muusikas on Jumal kogu aeg oma armuga ligi.»
Ei tohiks vist küll kahtlustki olla ei muusika jumalikus väes ega selle kasutuskõlblikkuses evangeeliumi kuulutustöös. Ajaloo tunnistus on nii võimas! Ja siiski teame, et näiteks reformeeritud kiriku seisukoht on tunduvalt teine ning musikaalsuselt andekas Huldreich Zwingli suhtus tõrjuvalt muusika kasutamisse jumalateenistusel.
Reformeeritute seisukohalt ei saa muusikal olla kohta jumalateenistuse kuulutuslikus osas. Mõeldav on vaid see, et kirikumuusika kaudu kogudus vastab jutluses kuuldud Jumala sõnale palve, tänu ja ülistusega. Selline on muuhulgas meilgi tuntud reformeeritud teoloogi Karl Barthi seisukoht antud küsimuses.
Vahemärkusena luban endale teatava kriitilise küsimuse: kas saame kristliku kuulutuse juures tõmmata selget vahet, kus on tegemist evangeeliumi kuulutamisega ja kus inimliku vastusega? Näiteks on ju Magnificat Maarja vastuseks Jumala ilmutusele ingli kuulutuses, aga samal ajal ka kuulutus ja tunnistus Jumala päästeplaanist ja Tema imelistest tegudest. Vist küll iga inimesepoolne vastus on ka uus kuulutus, rõõmusõnumi edasikandmine.
(Järgneb.)
Ivar-Jaak Salumäe